Pärast mitut eelnevat katset tegi Mihkel (nimi muudetud) nädal enne oma 57. sünnipäeva väidetavalt enesetapu, hüpates aknast alla. Eriti kurvaks muudab loo see, et mees võttis endalt elu haiglas, kuhu ta oli paigutatud ravimimürgitusega enesetapu eesmärgil, kirjutab Pealinn.

"Mu poeg viidi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse möödunud aasta kevadel," selgitab mehe ema Kaase. "Esimesel päeval pandi ta teisele korrusele, aga teisel päeval viidi kaheteistkümnendale intensiivravipalatisse, kust ta alla hüppas. Otse peasissekäigu varikatusele."

"Poeg oli ju toodud haiglasse suitsiidikatsega, kuidas on võimalik, et psüühiliselt nii ebastabiilne patsient pannakse lahtise aknaga palatisse, kust ta võib välja hüpata?" on naine hämmingus. Samuti ei tunnistanud haigla naise sõnul oma eksimust ning ka ei läinud mehe surm kirja enesetapu, vaid õnnetusjuhtumina.

Ajaleht küsis ka haigla juhtkonnalt, kuidas on võimalik, et päev varem enesetappu üritanud patsient pannakse 12. korruse lahtise aknaga palatisse, aga oma küsimusele ta vastust ei saanud. Et mingitki kommentaari saada, saatis leht loo kokkuvõtte enne ilmumist haigla ravijuhile ülelugemiseks, küsimusega, kas haiglale on ülekohut tehtud. Sellele kirjale vastas PERH-i kommunikatsioonijuhi Inga Lill: "Kuna meil puudub õigus Teile avaldada patsiendi delikaatseid isikuandmeid, piirdume siinkohal tõdemusega: tutvunud meilitsi saadud materjaliga, leiame, et sinna on sattunud faktivigu."

Kuna mures ema saatis kirja ka terviseametisse, siis detsembri keskel leidis ametis aset komisjoniistung juhtumi lahendamiseks. Ameti tervishoiukvaliteedi ekspertkomisjonis (TKE) oli 15 inimest ning otsus kõlas: arst hindas enesetapukatsega hospitaliseeritud mehe 12. korruse lahtise aknaga palatisse paigutamisel olukorda õigesti.

Patsientide esindusühingu jurist Kristi Rekand teab samuti juhtumist. "Kuuldavasti on Põhja-Eesti regionaalhaiglas selliseid allahüppamisi olnud varemgi," märgib ta. "Nüüd on küsimus, mida haigla ette võtab."

Rekandi sõnul on viga seegi, et selline juhtum õnnetusjuhtumiks kvalifitseeriti ning tema arvates tuleks juhtumit edasi uurida.

Psühhiaater Jüri Ennet ütleb, et kuna tema pole konkreetse juhtumi haiguslugu näinud, ei saa ta seda ka hästi kommenteerida. "Kui on tõsine ravimimürgistus, siis loomulikult on esikohal tegelemine elupäästmise, mitte depressiooniga," sedastab ta.

Ennet lisab, et kui vältimatu abi etapp on tulemusi andnud, siis tuleks patsiendile anda edasi haigusspetsiifilist abi ning psüühikahaige puhul peab see toimuma ekstra turvalises keskkonnas.