Patsientide esindaja: jaanuaris oli meil juhtum, kus arst ei tundnud infarkti ära

 (55)
Patsientide esindaja: jaanuaris oli meil juhtum, kus arst ei tundnud infarkti ära
Foto: Andres Putting

Patsientide esindusühingu juht Pille Ilves kirjeldas Pealinnale antud intervjuus arstide viimase aja möödalaskmisi ja märkis, et paraku on ravivea tõendamine hoopis patsiendi kohustus, viga tõendavad dokumendid on haiglast tihti kuhugi kadunud ja kahtlaste surmajuhtumite puhul sõltumatut uurimist ega lahangut ei toimu. Ilvese sõnul peaksid arstid suutma oma vigu ausalt tunnistada.

„Jaanuaris oli meil juhtum, kus kiirabi ei tundnud infarkti ära, sest EKG-d ei tehtud. Järgmisel päeval tegi kohalik perearst küll EKG ja tõenäoliselt ka märkas, et midagi on valesti, kuid selle asemel, et patsient kiirabiga kohe haiglasse saata, soovitas mehel rooli istuda ja mitukümmend kilomeetrit linna EMO-sse sõita. Kaotatud aja tõttu kaotas mees osa südamest,“ rääkis Ilves.

Viimastel nädalatel on olnud üsna mitu lapseootel naisega seotud traagilist juhtumit. Ühel puhul surid nii naine kui ka laps, teisel katkes naise rasedus ja naine ei saanud enda hinnangul piisavat abi. Ilvese sõnul kaebavad paljud patsiendid, et raviasutustes suhtuti haigesse osavõtmatult ja üleolevalt.

„Paraku on meie poole pöördunud patsientide juhtumitest välja tulnud, et haigla on ravidokumente varjanud või on valetatud,“ rääkis Ilves. „Usun, et iga haigla võimuses on sellised juhtumid eos lahendada. Kui haigla tunnistab ausalt, et jah, tegime vea, ning kui seda viga üritatakse parandada kas edasise raviga või materiaalse kompensatsiooniga, siis kindlasti on ka patsiendid ja nende lähedased mõistvamad. On ka raviasutusi, kellega ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.“

Seotud lood:

Tihti heidavad patsiendid arstidele ette, et piinava valu korral ei võta arstid kaebust piisavalt tõsiselt. „Näiteks jaanuaris laekus meile kaks sellist juhtumit,“ selgitas Ilves. „Ühel puhul ei tundnud kiirabi infarkti ära, sest EKG-d ei tehtud. Järgmisel päeval tegi kohalik perearst küll EKG ja tõenäoliselt ka märkas, et midagi on valesti, kuid selle asemel, et patsient kiirabiga kohe haiglasse saata, soovitas mehel rooli istuda ja mitukümmend kilomeetrit linna EMO-sse sõita. Pärast elavas järjekorras ootamist sai patsient lõpuks diagnoosi, kuid kaotatud aja tõttu kaotas osa südamest.“

Tihti heidavad patsiendid arstidele ette, et piinava valu korral ei võta arstid kaebust piisavalt tõsiselt.


Paraku jääb Eestis ravivea tõendamine kannatanu õlgadele. „Ta peab haiglalt välja nõudma kõik paberid,“ tähendas Ilves. „Mitte ainult epikriisi, vaid ka arstide-õdede sissekanded, ravimilehed.“
Kahjuks näitab kogemus, et vahel kipuvad mõned ravidokumendid haiglates haihtuma. „Üks patsient kirjeldas hiljuti meile oma juhtumit, kus tal oli õnnestunud saada ravidokumendid, mis haiglal hiljem „kaotsi“ läksid. Kuid tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon ignoreeris patsiendi dokumente ning tegi otsuse haigla osaliste dokumentide põhjal.“

Kahtlaste surmajuhtumite puhul Eesti haiglates ja hoolekandeasutustes aktiivset uurimist ei toimu. „Meil ei saa isegi sõltumatut lahangut nõuda,“ märkis Ilves. „Tavaliselt ei kutsuta ka politseid kohale, ning tegelikult puuduvad politseil oskused ja teadmised selliste juhtumite uurimiseks.“

Samuti ei saa kindel olla ka kõigi haigla esitatud andmete ehtsuses – näiteks kas koeproov ikka on selle konkreetse patsiendi oma. „Meil on kahtlus, et aeg-ajalt esitatakse valematerjali,“ kirjeldas Ilves. „Näiteks üks juhtum oli selline, kus haigla esitatud koeproovi number kattus täpselt ühe teise mitme aasta taguse koeproovi numbriga. Pärast patsiendi küsimust selle kohta ilmus numbrile juurde paar numbrit, mida enne ei olnud. Patsiendil on sel puhul väga keeruline midagi tõendada.“

Põhjamaades töötab patsiendi jaoks seevastu kahjukindlustuse süsteem, mis välistab, et kannatanu peab ise asju ajama. „Kui patsient leiab, et on tehtud raviviga, siis ta esitab avalduse vastavale instantsile, kes hakkab asja uurima,“ kirjeldas Ilves. „See on nii patsiendile kui ka arstile palju vähem stressi tekitav. Ka Eesti sotsiaalministeeriumil on olnud plaanis taoline süsteem kehtestada, olen eelnõuvariante näinud. Kuid nüüd on need vist kuskil sahtlipõhjas tolmu kogumas, sest kaks aastat on olnud täielik vaikus,“ sõnas Pille Ilves.