Patendivolinik Almar Sehver: kaubamärke kaaperdatakse tuluteenimise eesmärgiga

 (43)
Almar Sehver
Almar SehverFoto: Madis Veltman

Sel nädalal teatas Tulika takso avalikkusele, et on hädas taksofirma kaubamärki jäljendavate liba-Tulika juhtidega. Patendivolinik Almar Sehver, kes käis Tallinna kesklinnas kontrollreidil korda majja löömas, nentis, et inimesed lähevad kergelt seesuguste pettuste õnge, sest sarnast logo ja värve nähes tekib automaatselt assotsiatsioon, et tegu on õige asjaga.

Te olete patendivolinik - millega te igapäevaselt tegelete?

Patendivolinik aitab valida ja registreerida kaubamärki. Kui seda on keegi lubamatult kasutanud, siis aitab keelata ja takistada selle lubamatut kasutamist.

Täpsemalt on patendivolinik õigusnõustaja väga spetsiifilises valdkonnas. Patendivolinikud tegelevad nõustamise ja esindamisega tööstusomandi õigusvaldkonnas, mis hõlmab küsimusi kaubamärkidest, tööstusdisainidest, patentidest, kasulikest mudelitest jm sarnastest tööstusomandi esemetest. Lisaks nõustamisele oleme klientide kutselised esindajad patendiametites, tööstusomandi apellatsioonikomisjonis, kohtutes, samuti mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Mis on teie praktikas kõige eredamad juhtumid?

Üks naljakamaid vaidlusi oli, kui üks Eesti pelmeenitootja otsustas turule paisata pelmeenid, mille pudelitel olid tuntud viinapudelite - Stolnitsnaja ja Moskovskaja - kujutised. Nende originaalvärvides ja kõigi nimetustega. Kaubaks olid siis pelmeenid. Kohtutäituriga läksime külmlattu neid pelmeene ja pakendeid arestima. Kohus käskis pakendid ära hävitada, pelmeenitootja võttis siis mootorsae ja hakkas neid kilerulle puruks laskma, et kohtuotsust täita. Eredamad ongi kaupade ärakorjamised ja arestimised.

Seotud lood:

Paljud vaidlused toimuvad ka näiteks ainult registrites - kas mingit kaubamärki saab registreerida või mitte.

Eelmisel nädalal käisite liba-Tulika juhte vahele võtmas. Mis ajendas teid sellist reidi korraldama?

Kuna rikkuja ei olnud kindel firma, vaid üksiküritajad, tuli teisiti läheneda. Terve Tallinna sadama ümbrus oli neid täis ja oligi vaja igaühega neist eraldi rääkida, sest kui tõenäoline on, et nad hakkavad ametlikke kirju lugema ja neisse tõsiselt suhtuvad. Otsustasime, et lähme selgitame neile seda nende emakeeles ja vahetult. Kui nad hakkasid seal legende välja mõtlema, siis paratamatult tekitas see professionaalse hasardi püüda tõestada, et nad siiski eksivad.

Mis liba-Tulikatest edasi saab?

Elu näitab. Tulika on teinud palju heatahtlikke samme, et tarbijate ja ka juhtide teadlikkust tõsta, kuidas kaubamärgiseaduse järgi asi on. Vaatame selle kuu jooksul, kas liba-Tulika juhid parandavad oma tegevust või mitte. Kui ei, siis on Tulika juhtkond öelnud, et tuleb selliste tõrksate vastu kohtusse minna. Eks ole näha, kui kaugele on juhid valmis selle kemplemisega minema, kui nad näevad, et see asi on nii tõsine.

Kuivõrd on Eestis kaubamärkide lubamatu kasutamisega laiemalt probleeme? Tuleb selliseid rikkumisi pidevalt ette?

Kaubamärgi kuritarvitamisi ja rikkumisi leiab aset kogu aeg, aktiivsus on erinevatel aegadel erinev olnud. Ühest küljest on siin rahvusvaheliselt tuntud suured brändid, kes on alati hädas sellega, kuidas Aasiast trügib sisse igasugust võltskaupa. Sellega püütakse, kas tolli kaudu või muudel viisidel võidelda. Tihtipeale on palju võltskaubast juba internetti kolinud ja seal võideldakse edasi. Samuti tuleb palju ette äriettevõtete vahelisi vaidlusi sarnaste kaubamärkide ja patentite osas. Liba-Tulikate juhtum läheb võltkaubanduse või piraatluse raamidesse. Tegemist ei ole kahe taksoketi vahelise võitlusega, vaid üksiktaksojuhid on asunud Tulika kaubamärki rikkuma.

Millise eesmärgiga kaubamärke kuritarvitatakse?

Ikka puhtalt majanduslikust huvist. Ühest küljest näitab kuritarvitamine kaubamärgi tähtsust ja jõudu. Kui tarbija on ühe kaubamärgiga harjunud ja seda tunneb, siis teised, kes tahavad samas valdkonnas tegutseda, tajuvad, et kui võtavad uue kaubamärgi, siis on küllaltki raske seda tarbijate seas tuntuks ja usaldusväärseks teha ning tekibki ahvatlus võtta kellegi teise kaubamärk või seda imiteerida. Nii teenitakse läbi tarbija petmise tulu.

Kui reglementeeritud kaubamärkide kasutamine on? Kuivõrd on selles maailmas laveerimisruumi?

Loe veel

Vassida saab alati, isegi siis, kui ei ole mingit alust. Kui teha kaubamärgis minimaalseid muudatusi, siis ametlike otsuste puhul kohtus või muudes organites selliste argumentidega kuigi kaugele ei jõua.

Loomulikult on kaubamärkide sarnasus küllaltki subjektiivne, hinnanguline asjaolu. Siin ei ole mingeid ettemääratletud reegleid, et näiteks tohib olla ühe- või kahetäheline erinevus. Nagu üks liba-Tulika juht mulle reidil ütles, et tema logol on neli erinevust Tulika omaga. Kõik sõltub ikkagi üldmuljest ja millise assotsiatsiooni see tarbijas tekitab.

Üldjuhul tulebki kohtunikul või teisel menetlejal vaadata kahte kaubamärki ja hinnata, kas on ohtu, et neid võidakse segi ajada. Otsuse tegemiseks ei ole kusjuures vajalik, et keegi oleks segadusse sattunud ja reaalselt petta saanud. Liba-Tulikate puhul on pettasaanuid muidugi palju ja tõendid on olemas, et reaalne eksitus leidis aset.

Milliseid näiteid kaubamärgivaidlustest on Eesti avalikkusest tuua? Näiteks sattus Eesti 200 teatavasse nimeskandaali, kui tuli välja, et sellenimeline liikumine on juba mitu aastat varem olemas.

Seda ikka juhtub, et keegi võtab mingi nime ja siis tuleb välja, et keegi kasutab juba midagi sarnast. Nimede arv on piiratud ja puutepunktid on alati olemas. Seetõttu on väga tähtis kaubamärki luues kontrollida, kas midagi on juba registreeritud ja valida turvaline nimi. Kui kaubamärk on registreertud, siis tuleb jälgida, et keegi sarnast ei registreeri.

Eesti 200 on hea näide sellest, et meedia üritab kaubamärgivaidlused palju varem läbi vaielda, kui asjad sinnani jõuavad. Ma ei ole selle vaidlusega seotud, aga andmebaasist on näha, et vaidlus alles käib. Pooled vaidlevad ja siis tehakse otsus.

Üks märkimisväärsemaid juhtumeid on Kuuuurija nime kaaperdamine. See on oluline mitmest aspektist, kasvõi selles mõttes, et kaaperdajaks on advokaat.

Kuivõrd kasutatakse patenteerimist strateegiliselt ära?

Ei saa välistada, et kaubamärke registreeritakse strateegilistel eesmärkidel. Kes tunneb süsteemi ja suudab selle enda kasuks tööle panna, siis ta saabki teatava konkurentsi- või tegevuse eelise. Vaidlus on olnud ka näiteks saate "Mehed ei nuta üle" - kui saade kolib ühest kanalist teise, tekib alati küsimus, kellele õigused peaksid kuuluma. Aina enam on vaidlusi ka näiteks bändinimede üle.

Kui lihtsalt inimesed kaubamärgi pettuste õnge lähevad?

Ma vähemalt loodan, et kui eestlased lähevad reisile ja leiavad Bangladeshist või Taist odava hinnaga tuntud kaubamärkide tooteid, siis nad teadvustavad, et need ei ole ehtsad. Linnapildis noortel inimestel Louis Vouittoni kotte võib liiga tihti näha ja tekitada küsimust, et tegu ei ole originaaliga. Loodetavasti nad teavad, et nad on teadlikust ostnud koopia ja las need siis olla. Liba-Tulika puhul on nii, et inimesed, mõned minu tuttavadki, on kiiruga nendesse istunud. See ei ole hooletusest tingitud, vaid tarbimissituatsioonist tingitud eksitus, mis teebki selle pettuseks. Libajuhid just sellele loodavadki, et sarnasusega valge auto peal kollane logo tekib assotsiatsioon teise taksoga. Kiiresti autosse istudes ei panegi tähele, et tegu pole päris Tulikaga. Sarnaselt kopeeritakse ja jäljendatakse tooteid, tehakse näiteks väga sarnased pakendid. Selle eesmärk on panna tarbija uskuma, et ta ostab mingit teist toodet.

Sehver märkis, et kevadel jõustusid uued kaubamärgiseaduse muudatused, mis avardavad oluliselt ettevõtjate võimalusi oma kaubamärke kaitsta. Nüüd saab Eestis registreerida näiteks helikaubamärke, liikuvaid ja ka asendi kaubamärke.
Ka liba-Tulika juhtum märgib uutlaadi kaubamärgi taotlust. Tulika oli esimene ettevõte, kes tahab kaitsta seda, kuidas nende logo auto peal kujutatakse.