Reformierakond heitis koalitsiooni lõhkudes just teile kõiki surmapatte ette. Kuidas te neile vastaksite?

IRLi ja Reformierakonna valitsusliit oli iseenesest märkimisväärselt pikaajaline, kestis üle seitsme aasta. Meil on kogu aeg olnud arusaam, et poliitikas lepingud kehtivad, sealhulgas ka valitsusliidu lepingud, sest nende taga on mingi rahva mandaat, koostöövõime ja sisuline programm. Meie eelmine partner Reformierakond ütles lepingutest üles, mis ei ole ei äris ega igapäevases elus väga euroopalik.

Teiseks on Eesti avalikkusele tänaseks üsna selge, et tegemist on poliitkombinatsiooniga, et maha raputada enese probleemid ja saavutada valimistel hea tulemus. See on eesmärk, mitte riigi arengule uue hoo andmine või asjade tegemine, mida muidu teha ei saanud. Poliitilist olukorda vaadates oli meie jaoks inimlikult tunda muutust koalitsioonis peale kohalikke valimisi. Fakt, et Tallinnas sai IRL üksi rohkem hääli kui sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond kokku, lisaks üldine kaetus riigis, sundis Reformierakonda ja sotsiaaldemokraate lahendust otsima riigikogu valimistel tulemuse parandamiseks.

Alati otsitakse ettekäändeid, nagu minu isik, ja testitakse, mis töötab ja mis ei tööta. Ega näpuganäitamine väga ei töötanud, on tagasiside mulle inimestelt, kellega töö ja elu mind kokku viisid. Märgiks oli kindlasti see, kui Andrus Ansip hakkas valitsuse pressikonverentsil Eerik-Niiles Krossi süüdistama, mis ei ole Ansipi stiil. Tema stiil oli koalitsiooni kokkuhoidev, mis lõi ka võimaluse seitsmeaastaseks koostööks. Paralleelselt on selgeks saanud Reformierakonna sisemine jagelemine – kes, millal, mismoodi ja see pole sugugi lõppenud.

Milline oli viimastel kuudel teie isiklik läbisaamine reformierakondlastega?

Üldiselt Eesti poliitikas pidevalt aktsioonis olevad inimesed suudavad ikka suhelda. Selge oli, et vaadates kehakeelt, üksikküsimuste arutamist alates Krossi süüdistamisest, siis tüli kogus tuure. Tänaseks on enamvähem selge, et küllap sotsidega kõnelused mingil tasemel algasid juba enne jõule. Mis hetkel erakonna tegelikud otsustajad, keda on tavaliselt paar inimest, käed lõid, on raske öelda. Ülejäänu on paljuski lavastus.

Millegipärast arvan, et ka Siim Kallase meelemuutuse juures oli ajalooliste pangagarantiidega sama oluline see, mida loen välja ta avalikest esinemistest, et ta tundis, et ei otsusta erakonnas mitte midagi. Tegelikult pandi talle kõik asjad ette. Aasta tagasi, kui Reformierakond oli sügavates skandaalides, siis Kallas oponeeris tugevalt ja mina sain aru, et tal oli reaalne soov uuendada. Nüüd kukuti vanasse sängi tagasi.

Kes neid asju talle ette kirjutas?

See oli kitsam tagatuba.

Kes juhib Rõivase valitsust, ta ise või tagatuba?

Valitsuse koosolekuid juhib ikka üks inimene. Me keegi ei tea, mis Taavi Rõivase tegelik potentsiaal on. Fakt on, et ta on Reformierakonna poliittehnoloogilise võimuvertikaali produkt. Olles positiivne, ükskõik, kes on Eesti valitsuses, kui ta on eestimeelne, siis tuleb püüda toetav olla. Küsimus on ka selles, kui palju Rõivas suudab iseseisvuda ja saavutada tuntuse eesti rahva seas. Peaministril tekib tohutu soovide, murede ja huvide virrvarr ja küsimus on, kas peaminister teeb iseseisvaid otsuseid või ei suuda ta end erakonna tuumiku suhtes kehtestada. Fakt oli, et Ansipi sõna maksis. Kasvõi 2009 või 2011 oli Reformierakonna kombinaatoritel palju muid variante, koalitsiooni IRLiga tahtis Ansip. Uuele valitsusele ja uutele isikutele on väga vara hinnanguid anda. Küll võiks rääkida suure muutuse läbi teinud Jürgen Ligist.