Parlament — hale hüpiknukkude kari

 (107)
Jüri Tamm
ETA FOTO

Sotsiaaldemokraat Jüri Tamme meelest riigikogul kui kõrgeima võimu kandjal viimane aeg pöörduda valitsuse allhankeid täitva tootmisettevõtte kursilt.

„Ehk ärkaks lõpuks sellest letargilisest unest,” kirjutab Tamm SL Õhtulehe arvamusleheküljel. „Lõpetagem poliitilise deliiriumi seisund, kus pärast iga uue koalitsiooni moodustamist tunneb riigikogu enamus end piiksuva antenni abil eemalt juhitava ja kontrollitava vidinana.”

Miks paljud kolleegid ei taha, ei oska ega suuda kaasa rääkida teisiti, kui kusagil ette öeldakse ja näidatakse, pärib Tamm. „Olen veendunud, et just siit tulenebki riigikogu kehv avalik maine. Siin on põhjus, miks tembeldatakse rahvaesindajaid muidusööjateks ja mõttetuteks. Vabandage väga, aga see ju ongi reaalsus.”

Tamme meelest on jabur, et täitevvõim ehk valitsus otsustab parlamendi töökorralduse küsimusi. „Miks pole parlamendisaadikutel kõrgemaid soove, motiive ja ambitsioone, kui et istuda saalis, vajutada nuppu ja enamiku ajast vait olla.”

Autori sõnul lokkab riigikogus sisuliste arutelude asemel formaalsus. „Parlament on taandatud kummitempli rolli. Või kasutatakse kurioosumina parlamenti tööriistana arengukavas toodud eesmärkide nullimiseks,” nendib ta.

„Hea näide on siin rahvusringhääling, mille kohta koostati küll kava, võeti see ka parlamendi heakskiidul vastu, kuid teise käega jäeti ringhääling võimaluseta seda kava ellu viia.”

Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse käivitamine mõni aasta tagasi oli Tamme sõnul selge signaal, et parlament ei suuda ega taha koostööd teha ning ühiskonna probleemidest ja perspektiividest rääkida.

Riigikogu ei pea autori meelest vajalikuks sisuliselt ja süstemaatiliselt osaleda pikaajaliste valikute ja prioriteetide arutelus. „Ma ei tea, kus kohas vahetatakse täna Eestis mõtteid migratsioonipoliitika, tuumaenergeetika, iseteenindava ühiskonna väljaarendamise, haldusreformi saatuse või kontinendiülese geopoliitika kohta,” pärib Tamm.

„Kus käib debatt ühiskonna vananemise, kihistumise, globaliseerumise, Eesti välispoliitiliste eesmärkide ja valikute üle. Ühte ma tean: see koht ei ole Eesti Vabariigi Riigikogu.”

Tagajärjeks on sihitu sahmimine lühiajaliste, pigem parteipoliitilisi sihte püüdvate kui ühiskonnale laiemalt oluliste eesmärkide nimel, nendib Tamm.