Pank halastust ei tunne. Kui vaja, võtab ka lastetoetuse
Eesti Päevalehega võttis ühendust Galina, kelle mees lõpetas kooselu ja jättis naise lapsega üksi koos ostetud korterisse. Mees keeldus laenu edasi maksmast ja võttis end töötuna arvele, samal ajal jäi ka naine töötuks ja üksi polnud ta võimeline perele mõeldud laenu maksma.
Tagajärg – korter läks müüki, taas hinnaga alla laenusumma. Laenujäägi ja müügihinna vahe tuleb naisel juba 26-protsendise intressiga pangale tagasi maksta. Galinaga juhtunus jäi jäme ots mehe kätte – põgenenud mehele ei laekunud sissetulekut, kuid naise arvele tuli kord kuus lastetoetus. Panga loogika: mehel raha pole, naisel on – seega võtame naiselt nii palju kui vaja.
Vandeadvokaat Alan Biin tõdeb, et selliseid juhtumeid, kus pärast kooselu lõppu üks pooltest laenu tagasimaksmises ei osale, on viimasel ajal üha tihedamini ette tulnud. „Pooled võivad küll omavahel kokku leppida, kes neist laenu tagastama hakkab, kuid kui üks seda mingil põhjusel, nagu majandusraskused või pahatahtlikkus, ei tee, siis pank võtab selle raha ikka teiselt kaaslaenajalt,” selgitas Biin.
„Pank jälgib oma huve ja nad ei ole pahatihti nõus laenulepingut muutma,” selgitas Biin. „Kui pank ei saa lisatagatisi või kui laenutagastaja ei oma märkimisväärseid sissetulekuid, siis peab lihtsalt sellist olukorda taluma.”
Swedbanki eraisikute võlahalduse juhataja Raul Järve sõnul pole perekondlikud põhjused laenu tagastamise probleemide puhul levinuimaks saanud, suuremad on töötus ja ettevõtete majandusraskused.
„Eluasemelaenude puhul on juriidiliselt mõlemad laenuvõtjad ühesuguste kohustustega,” põhjendas Järve pankade käitumist. „See tähendab, et seni kuni osapooled on laenulepinguga seotud, on pangal õigus küsida laenumakseid tagasi mõlemalt.”
Swedbankis on eluasemelaenudest 40% võetud kaastaotlejaga koos. „See ei tähenda, et need oleksid abielupaaride võetud,” selgitas Swedbanki pressiesindaja Mart Siilivask. „Kaastaotlejaks võib olla kes tahes – sõber, naaber, sugulane, elukaaslane.”
