Palmi all paanikata, aga kuidas saada koju...

Olukord on arenenud kiiresti ja selliste muutustega ei osanud arvestada ka halvemas unenäos.

Märtsikuu esimeses pooles väljateenitud puhkusele siirdudes oli Eestis teada ainult üksikutest koroonaviiruse juhtumitest, Euroopas paar tulipunkti, piirid kõik valla. Õige pisut sai muretsetud sihtkoha (Tai) olukorra pärast, kuid erinevate andmekandjate info põhjal tundus kõik kontrolli all olevat. On siiamaani. Vaid päeva paariga muutusid asjaolud Euroopas aga sedavõrd, et eemal viibivaid kaasmaalasi hakati koju tagasi kutsuma. Üleskutse vajas seedimist, alternatiivsed võimalused kaalumist. Kahjuks ei ole ka parima tahtmise ja kohese reageerimise korral teiselt poolt maakera niisama lihtne liikuma pääseda.

Alustuseks tuleb öelda, et kui Eesti uudistevoog kõrvale jätta, siis Tai väikelinnas Krabis viibides ei saagi aru, et käes on ülemaailmne kriis. Elu liigub siin omasoodu. Turistid naudivad vaatamisväärsusi ja kultuuri, võtavad päikest, ujuvad, söövad head ning paremat ja joovad basseini ääres kohalikku odavat õlut. Tai kohalikud elanikud toimetavad oma igapäevatoimetusi, kuumal päeval püsivad pigem siseruumides, aga päikese loojudes täituvad tänavad paraja siblimise ja meluga. Kedagi suure riisilaadungi, konservipurkide sülemi või WC-paberi kuhjadega kaubandusest kodu poole liikumas ei näe. Kõik tundub justkui kulgevat nii nagu ikka. Mõned kohalikud käivad küll ringi maskides ja kõigis söögikohtades ning paljudes kaubandusvõrku kuuluvates asutustes on võimalus käsi desinfitseerida, kuid Aasias kipuvad mõlemad käitumisviisid tavapärased olema ja seetõttu erilist tähelepanu ei tõmba.

Rahvast jääb vähemaks

Juhtume lobisema inimestega, kes Taid tihti ja pikema aja jooksul külastanud on ja nende sõnutsi on turiste siiski tavapärasest vähem, tänavad vaiksemad ja kaubandus kiduram. Koroonaviiruse hirm teeb selles vallas jõudsalt oma tööd ka siin ilmanurgas.

Asi näikse liikuvat selles selles suunas, et restoranid, poed ja ekskursioonibussid jäävad aja jooksul veel tühjemaks kui nad täna on. Eurooplased kiirustavad tagasi koju, oma reisikihku on piiranud oluliselt ka muudelt mandritelt saabuvad külastajad. Meie viieliikmeline reisiseltskond on varasema tagasipöördumise vallas teinud mitme päeva jooksul suuri pingutusi. Esialgsete plaanide kohaselt pidime puhkuse järel 25. märtsil mugavalt otselennuga tagasi Helsingisse lendama. Lugedes Eesti uudiseid, jälgides välismeediat ja oma kõhutunnet, võib see kuupäev olla ühel hetkel lootusetult hiline. Pika oraganiseerimise tulemusena õnnestus tagasilend saada 19. märtsiks. Nüüd jääb ainult loota, et põhjanaabrite lennufirma raudne lind meid sel kuupäeval lennujaamas ootab ja turvaliselt tagasi Euroopasse toob.

Nagu paljude teiste, aga ka meie kogemusest selgus, siis üleilmse kriisi ajal on lennupiletite vahetamine ikka paganama keeruline ülesanne. Laialt levinud üleskutse, naasta tagasi kodumaale, juures ilutses küll vajalik välisministeeriumi telefoninumber, kust pidi Eesti kodanik kojujõudmise lihtsustamiseks abi ja/või nõu saama, aga kõne tulem, mis seisnes soovituses võtta ühendust oma lennufirmaga, meid väga palju kodule lähemale ei aidanud. Sellesama infokillu oleks võinud ju aja ja raha kokkuhoiu huvides telefoninumbri asemele trükkida. Oleks jäänud üks pikk toru otsas ootamine ja kullahinnaga kõne ära.

Mehhikos võidi ju autode võidu sõitmine pooleli jätta, aga meie telefoniralli sai nüüd vaid hoogu juurde. Finnair, kvaliteetse ja esindusliku lennufirmana lubas küll lahkelt ja tasuta oma pileteid ümber vahetada, aga kuna meie piletitel oli nö mingi viga küljes, siis paari nupuvajutuse asemel vajasime kümneid kõnesid erinevatele numbritele: Eestisse, Soome ja Tai kohalikku esindusse. Lisaks ei vastatud ei meie e-kirjadele, ühendust ei saanud Twitteri kaudu ning ka Facebooki suhtlus piirdus vaid teatega, mis ütles, et ülekoormuse tõttu võtab vastamine tavapärasest kauem aega. Ilmselt saame vastuse nädal või paar pärast kojujõudmist.

Kuna Finnairi Eesti esindus on nädalavahetuseti suletud, siis sinna helistada ei olnud esialgu mõtet. Pommitasime Soome oma. Tulemusi oli kaks: kas katkestati kohe kõne, põhjuseks, et teenindajad on hõivatud või sai toru otsas lihtsalt tulemuseta kõneoote järjekorras mahedat taustamuusikat kuulata.

Võitlus mitmel rindel

Nädalavahetuse lõpuks oli sõjaplaan valmis. Eesti aja järgi esmaspäeva hommikuks koondasime jõud mitmel rindel. Esiteks sai ühendust võetud Soomes elava sõbraga, kes pidi helistama 24/7 avatud Finnairi Soome kontori numbrile, et vajadusel rääkida teenindajaga soome keeles. Siinkirjutaja ämm oli liinide avanedes varakult toru otsas Eesti esinduse numbrit valimas. Lisaks saatsime reisiseltskonna ühe liikme venna Tallinna lennujaama, et seal võimaluse korral lennufirma kassas piletid ümber vahetada. Pingelise võidujooksu võitis lõpuks kiirete näppudega ämm. Tema sai juba poole tunniga liinile ning vahetas meie 25. märtsi piletid 19. märtsi omade vastu. Ideaalstsenaarium oleks olnud 18. märts, kuid selleks päevaks olid kõik kohad juba täitunud.

Saime vaid korra võidurõõmsalt hinge tõmmata kui ees ootas uus katsumus - muuta ringi ka Helsingi Tallinn laevapiletid. Katsumust kui sellist aga tegelikult ei olnudki. Kuna taaskord ei õnnestunud piletite muutmine kodulehe kaudu, sai kasutatud sealsamas pakutava chat'i abi. Kui esialgu püüdis meid aidata vestlusrobot, kelle jõud kahjuks meie murest üle ei käinud, siis juba hetke pärast oli teisel pool suhtluskasti sees päris inimene, kes minutiga meie laevapiletid ümber muutis. Milline teenindus.

Meie ainus soov on, et riikide piirid püsiksid lahti senikaua kui kõik soovijad kenasti ja turvaliselt koju on jõudnud!