Palju maksab vereproov? Miks tekivad järjekorrad? Loe perearsti vastuseid
Mul tekivad pidevalt külmade ilmade saabudes ohatised — kas on mingit varianti, võimalust neid vältida?
Huuleohatist tekitab herpesviirus, mis levib inimeselt inimesele sülje kaudu. Enamasti nakatutakse otsese kontakti kaudu, vähem tõenäoline on nakatuda näiteks samast tassist juues. Herpesviirus on organismis olemas u. 80 protsendil inimestest, kuid neist vaid 20 protsendil avalduvad haigusnähud. Ohatis lööb välja siis, kui immuunsüsteem on nõrk. Ohatist tekitavast viirusest lõplikult vabaneda pole võimalik, valulik villiline lööve kordub tõenäoliselt teatud aja möödudes. Herpese kordumise võivad esile kutsuda päiksekiirgus, palavikuga haigused, stress, traumad, külmetus. Kui ohatis on korra juba olnud, tuleb viirusevastast kreemi alati käepärast hoida, sest ravimi piisavalt varajane pealekandmine võib ära hoida villikeste tekke. Mõnevõrra saab ohatist vältida organismi immuunsüsteemi tugevdades- toitudes tervislikult, viibides palju värskes õhus, karastades end ja puhates korralikult välja.
Kuidas saab vahetada perearsti?
Perearsti vahetus on Teie valik ja seda saate teha siis kui soovite. Tuleb leida perearst, keda sooviksite valida, pöörduda tema poole, kirjutada avaldus ja kui perearstil on võimalik ehk kui kui nimistus on vabu kohti, siis võetakse Teie avaldus vastu.
Küsimus tööandja mätta otsast. Millised on tööandja võimalused kahtluse korral, et perearst väljastab töövõimetuslehti töötajale põhjendamatult.
Kahtlusel saate pöörduda Haigekassa poole, kes omab õigust kontrollida raviteenuste osutamisega ning töövõimetuse hüvitistega seotud ravilugusid.
Miks perearsti üldse vaja on, võiks olla rohkem eriala arste, perearst ei jaga põhjalikult mitte ühtegi haigust ja kuidas saab selline otsustajaks olla, kas on eriarsti vaja või mitte?
Perearstid on samuti erialaga arstid. Perearsti eriala omandatakse vastava residentuuri käigus. Perearstide ettevalmistus võimaldab tegeleda kõikide sagedasemate ja elanikkonna hulgas tavalisemate haigustega, teostada vajalikud esmased uuringud ja analüüsid ning määrata ka vastav ravi. Kui tegemist on keerukama ja eriarsti poolt täpsustamist vajava haigusega, siis saadetakse patsient eriarsti juurde edasi. Otsus, kas vajatakse edaspidi eriarsti konsultatsiooni tehaksegi vastavalt vestlusele patsiendiga, esmasele läbivaatusele ja uuringutele. Kui kõik patsiendid pöörduksid otse spetsialisti poole, oleks see kitsama eriala spetsialistide ressursi otstarbetu kasutamine, sest nemad on õpetatud tegelema igapäevaselt palju keerukamate ja haruldasemate probleemidega. Samuti on teada, et tervishoid, kus vaba juurdepääs eriaarstide juurde, on lõpp-kokkuvõttes kulukam ja ka ebeefektiivsem. Ülemaailmselt on tõestatud pereaarsitsüsteemiga maade eelis nende maade ees, kus seda süsteemi ei eksisteeri.
Kui palju võtsid keskmiselt perearstid aastas palka?
Tervishoiutöötajate palgaandmeid kogutakse aruandega „Tervishoiutöötajate tunnipalk“ iga
aasta märtsikuu kohta. Uuringu läbiviijaks on Tervise Arengu Instituut. Aruande vormi koostab ja kinnitab Sotsiaalministeerium. Aruande kohaselt teenisid täiskoormusega töötavad perearstid 2008.a. märtsis keskmiselt kuupalka 21 481 krooni.
Palju maksab keskmiselt üks vereproov, röntgenpilt ja kolesterooliproov perearstile? (mõeldud, et saadab edasi proove tegema)?
Tavaline vereproov maksab orienteeruvalt 40 krooni, kolesterooli analüüs koos kolesterooli fraktsioonidega pisut üle 50 krooni ja röntgenpilt sõltuvalt kohast, mida uuritakse, 130-170 krooni.
Minule on määratud perearst kunagise ajutise elukoha järgi. Ma pole teda kunagi näinud ja tõenäoliselt see nii jääbki. Kui mul nüüd peaks arsti vaja minema, kas pean igaks juhuks enne omale uue arsti otsima või võin helistada mulle sobivasse perearstikeskusesse siis kui haigeks jään?
Otstarbekas oleks siiski endale perearst leida varem kui haigeks jääte ja seda elukoha lähedal. Loomulikult teenindatakse teid elukohajärgses perearstikeskuses ka siis, kui te pole jõudnud perearsti veel valida, aga pöördute ägeda probleemiga.
Samas on palju meeldivam arsti poole pöörduda, kui olete juba varem perearsti ja pereõega tuttav, teate nende vastuvõtuaegasid ja töökorraldust.
Miks perearstid kirjutavad välja antibiootikumide retsepte ilma täiendava uuringuta (vereproov, röntgen, bakteriuuring)?
Väga sageli ei olegi täpsustavaid uuringuid vajalik teha. Diagnoosimise aluseks on sel juhul Teie kaebused ja läbivaatusel täheldatud leid.
Oli juhtum — oli vaja töötamiseks tervisetõendit. Maksin perearstile 400 EEK, ta saatis mind bakteriaalsele uuringule ja röntgenile. Samal nädalal käis ka tuttav perearsti juures, nõudis täpselt samal töötamiseks täpselt sama tõendit — perearst väljastaski, kuid 100 Eesti krooniga ning ühtegi uuringut ei tehtud. Kuidas see veel võimalik on? Mõlemil juhul polnud tegu eraarstidega.
Tervisetõendi väljastamisel on sõltuvalt töökohast vajalik teha eelnevalt teatud uuringud, mida aga Haigekassa perearstile ei tasu, kuna tegemist ei ole haigusest tingitud uuringutega. Seega on need tõendid patsiendile tasulised, eeldame, et tervisetõendi väljastamise tasu maksab kinni tööandja. Peerarstid küsivad tõendi eest tasu vastavalt sellele, millised uuringud on tehtud ja lisaks ka tõendi väljastamise tasu. Erinevused tulenevad sellest, kas uuringuid oli vaja teha või ei. Uuringute vastused kehtivad kaks aastat, kui selle aja jooksul on vaja uut tervisetõendit, siis alati pole uuringuid enam vajalik teha.
Kas perearstid on saanud ülesande viivitada analüüside võtmisega?
Selgituseks — kaheaastasel lapsel oli palavik 39,7 ja perearst palus läbi tulla. Kuulas, vaatas kurku ja saatis koju. Kolmandal päeval, kui palavik oli endine kutsus uuesti välja, võttis vereproovi, minutiga oli vastus käes ja määras kohe antibiootikumi kuuri. Miks ei oleks võinud alustada raviga kohe?
Ülemiste hingamisteede haiguste puhul on tavaline see, et esimestel päevadel ei ole haiguspilt veel täielikult välja kujunenud sellisel viisil, et saaks kahtlustada bakterist põhjustatud põletikku, mis vajaks ravi antibiootikumiga. Palju tavalisem on see, et lapsed ja ka täiskasvanud põevad hoopis viirusest põhjustatud hingamisteede haigust, mille puhul aga antibiootikum ei aita. Seega on tavaline, et oodatakse mõned päevad, hinnatakse seejärel uuesti patsiendi seisund, vajadusel tehakse täpsustavad uuringud ja määratakse ravi. Ootamistaktika on üks võimalik ja aktsepteeritud diagnoosimise meetod. Antibiootikumravi tulekski määrata väga selgetel näidustustel ja mitte lihtsalt igaks juhuks.
Olen kroonilist haigust põdev inimene. Diagnoos paigas, uusi uuringuid praegu ei vaja, haigus kontrolli all ainuke asi pean pidevalt rohtu võtma. See tähendab, et kord 3 kuu jooksul käin arsti juures uusi retsepte saamas. Kas iga kord retseptide saamise eest peaksin visiiditasu maksma. See tähendab ju sisuliselt et retsept maksab 50 kr, otsa niigi hirmkallitele ravimitele.
Kui visiiditasu perearstide juurde kehtestatakse, siis kindlasti mõeldakse nende patsientide peale, kellel kroonilise haiguse tõttu on vajalik perearsti juurde pöörduda sagedamini kui teistel. Selleks loodame, et töötatakse välja kompensatsioonimehhanismid, nii nagu seda on tehtud Soomes, Rootsis.
Järgmisest aastast oleme suuresti läinud üle elektrooniliselt väljastatavatele retseptidele, mis tähendab seda, et vaid retsepti pärast ei pea enam arsti poole pöörduma. Saate esitada retsepti soovi telefoni teel ja retsept saadetakse teile sobivasse apteeki, kus Te juba vajaliku ravimi välja ostate. Kui oma haiguse tõttu on Teil vajalik saada tervisealased nõuandeid, siis saate pöörduda ka pereõe poole, kelle visiit jääb tasuta.
Kuidas on võimalik haigestudes kohe töölt koju jääda, kui arst telefoni teel haiguslehte ei alusta ning järjekord vastuvõtule on nädal kuni kaks. Enne arstile jõudmist olen sunnitud siis haigena tööl käima.
Täna ei ole lubatud avada Haiguslehte telefoni teel, seega arst käitub seaduse kohaselt. Järjekord vastuvõtule ei tohiks olla kindlasti kaks nädalat, kui teil on äge haigus. Reeglina ikka saavad patsiendid ägeda haigusega vastuvõtule ühe-kahe päeva jooksul, seda on näidanud ka uuringud ja Haigekassa küsitlused. Kui teie perearstikeskuses on teisiti, siis on tegemist perearsti tööjuhendis sätestatud kriteeriumist mitte kinni pidamisega.
Sooviks teada, kuhu või kellele viisiditasu läheb ja mis otstarbeks seda kasutatakse, kui peaks see kehtestatama.
Visiiditasu kasutamise võimalusi on mitmeid. Soovime seda kasutada perearstikeskuse paremaks toimimiseks. See võib tähendada näiteks ühe lisaõe või assistendi palkamist. Täna saavad pereõed väga palju ära teha, patsiente nõustada erinevate terviseprobleemide puhul, abi anda kergemate tervisehädade puhul, nad on väga olulised partnerid perearstile nende igapäevatöös. Kahjuks aga Haigekassa poolne rahastamine ei kata täna rohem kui ühe tubli pereõe palgakulusid. Paljudel juhtudel, ja seda eriti väikeste nimistutega töötavatel maa-perearstidel, keda ei toeta ka kohalik omavalitsus, ei ole pärast eelarve kärbet enam võimalik katta igapäevakulusid ja toimetada nii, et patsiendid ei kannataks.
Käib jutt, et patsiendid käivad perearsti juures juttu ajamas, kui pikk aeg siis on ühe patsiendile mõeldud? Millest tohib arstiga kõneleda, et see poleks lihtsalt ajaviitmine?
Kindlasti ei peeta ajaviitmiseks kõnelemist oluliste terviseprobleemide üle, nõu andmist kas ravimite võtmise, haiguste ennetamise ja paljude teiste selliste asjade kohta. Küll aga peavad arstid tühja jutu ajamiseks seda, kui olles korduvalt patsienti nõustanud, andnud olulisi soovitusi, lootes, et patsient kaasa mõtleb, soovitusi meeles peab ja järgib, aga vastuvõtul selgub korduvalt, et patsiendi poolt ei ole tegelikult mingeid pingutusi näha ega vastutust võetud. Et käiakse lihtsalt n.ö. juttu ajamas, aga pärast seda ei juhtu tegelikult midagi.
Üks vastuvõtt on keskmiselt 12-15 minutit, paljude patsientide puhul ka pikem ja nii mõnelgi juhul ka lühem. Vastavalt vajadusele.
Perearstid väitsid, et seoses eelarve vähenemisega, ei saa nemad teha profülaktilist ravi või eeltööd. Missugust profülaktilist ravi või analüüse jne peab iga aasta oma patsientidega perearst tegema?
Profülaktiline töö on sõltuvalt patsiendi vanusest, soost ja riskidest erinev. Nii näiteks noori, kuni 40 aastaseid terveid inimesi on vaja nõustada suitsetamise, alkoholismi vastu, toitumise ja liikumise teemadel, kui patsiendil tundub olevat elustiiliga probleeme. Samuti tuleb regulaarselt, vähemalt kord aastas konrollida vereõhku, mõõta keha-massi indeksit ja naistel kontrollida rinnanäärmeid ja teostada ka günekoloogiline läbivaatus või suunata günekoloogi juurde kui perearst ise seda uuringut ei tee.
Üle 40 aastaste vanustel lisandub veel juurde perioodiline veresuhkru ja kolesterooli kontroll ja vastavalt nende väärtusele ka mõned teised analüüsid. Aga nagu ütlesin, kõik sõltub konkreetsest patsiendist ja tema riskidest, nii tööalastest kui perekondlikest.
Kas peate õigeks, et perearstidest on tehtud äriühingud?
Kas ma eksin, kui väidan, et perearstile on majanduslikult tulus omada võimalikult pikka nimekirja ning teha neile võimalikult vähe analüüse?
Ma olen viimasel ajal väga palju kuulnud juhtumeid, kus ise peab perearstile peale käima, et analüüse saada ning väga mitmed haigused on jäänud õigel ajal avastamata?
Perearstid töötavad tõesti valdavalt äriühingutena, on ka FIE-sid ja teise perearsti juures töövõtjana töötavaid perearste. Ühe osa perearstide rahastamisest moodustab pearaha, mida tõepoolest makstakse perearstile tema nimistus olevate patsientide arvu järgi. Pea kõik uuringud ja analüüsid aga,mida perearstid patsiendile teevad, ei sisaldu aga pearahas vaid nendeks on eraldi fond Haigekassas ja sellest fondist saab perearst alles siis raha, kui ta on uuringu teinud ja Haigekassale arve esitanud. Selle fondi suurus on sõltuv pearaha suurusest. Kui perearst ei kuluta fondi raha ära, siis ei ole tal sellest mingit kasu, sest seda ülejäävat raha ei saa mitte tema kasutada vaid see jääb Haigekassasse. Seega ei usu mina, et keegi oleks huvitatud uuringute mitte tegemisest. Vahel võib küll nii olla, et uuringufond on ära kulutatud.
Kui haigestun, siis perearstile esimene vaba number on kolme-nelja päeva pärast. Tavaliselt saan selle aja jooksul juba palavikust lahti. Koju ta ei tule (ka siis ei tulnud, kui laps oli punaste punnidega kaetud. Ma pole arst, ma ei tea, mis haigus see on.). Kui arstile lähen, siis olen juba terve ja kuidas ma tõestan, et ma haige olin? Nii ebameeldiv on. Helistada talle on ebamugav, sest registratuuri tädi sõimab, et üle koormatud. Samuti huvitab mind, kas mul on õigus nõuda analüüse (veri, näiteks) või, et ta last kodus külastaks?
Tavalised viirus-ja külmetushaigused ja mitmed teisedki haigused mööduvadki ise kolme-nelja päeva möödudes. See tähendab, et arstiabi ei olegi neil puhkudel vaja. On meie ja teie õnn, et paljud haigused on n.ö. iselimiteeruvad (ise mööduvad). Oluline on siinkohal teadmine, kuidas end ise aidata, millised on eneseabi võimalused ja võtted. Helistamise võimalus peaks ikka tagatud olema- see, et registratuuris saate pahandada, on küll halvasti, mida ma kindlasti taunin.
Teil on muidugi õigus nõuda, et perearst teeks ühte või teist analüüsi, või et ta last kodus külastaks. Niisama on aga perearstil õigus teha oma otsus sõltuvalt analüüsi või koduvisiidi vajadusest. Mis puutub koduvisiiti, siis alati hindame seda, kas kodus on piisavalt uuringuvõimalusi ja kas poleks otstarbekam patsiendil siiski ise vastuvõtule tulla. Ühe koduvisiidi aeg võtab sõltuvalt patsiendi elukoha kaugusest tavaliselt tund kuni poolteist. Sama ajaga jõuab perearst perearstikeskuses vastu võtta 5-6 patsienti.
Miks perearstid reeglina ei tee koostööd (ei kooskõlasta ravimeetodeid) erialaarstidega? Üks kirjutab välja sellised rohud, mida teise hädaga ei tohi üldse kasutada — ja vastupidi. See tähendab, et iga erialaarst vaatab mitme terviseprobleemiga haiget üksnes OMA MÄTTA OTSAST ning ei vaevu süvenema komplekssesse ravimisse mitte vähimalgi määral. Kirjutatakse välja hirmkallis ravim. Lähen apteeki ja ostan lootusrikkalt selle ära. Kodus avan pakendi, loen infolehte ja selgub, et oma teise terviseprobleemi tõttu ei tohi ma seda ravimit üldse kasutada — ja see jääbki seisma. Nii kordub ka järgmisel korral…, ehkki perearst on teadlik minu kõikidest hädadest. Mitte ainult mina ei kaeba sellise suhtumise pärast, vaid ka paljud minu eakad sõbrad ja tuttavad. Ühele olla perearst isegi kähvanud: “Otsustage ometi nüüd ära, mida ma teil ravima pean neist kümnest haigusest!”
Perearst peaks tõesti olema see isik, kes kogu info killukestest kokku paneb. Kahjuks alati kõik info ei ole perearstile kättesaadav ning vahete-vahel ongi raske mitme eriala arsti otsuste alusel leida see õige raviviis, kus kõik asjaolud arvesse võetud. Ravimitest nii palju, et kui loete pakendi infolehte, siis tõesti on seal kõikvõimalikke vastunäidustusi ja kõrvaltoimeid üles loetletud. Kui kõiki neid täht-tähelt võtta siis tihti polekski võimalik patsientel, kel mitmeid haigusi, ravida. Siinkohal tulevad arstile abiks kogemus, tarkus ja teadmised, mille alusel oskab ta ravimite tarvitamise võimalikku kasu ja kahju vahekorda hinnata. Usaldage pigem oma arsti, mitte pakendi infolehte.
Olen õpilane ning elan ja käin koolis Tartus. (Pole sisse kirjutatud.) Kuhu peaksin haigestumise korral abi saamiseks pöörduma?
Kui haigestute siis peaksite pöörduma perearsti poole elu või õpingute koha järgselt, e. Tartusse. Soovitan perearst enne ära valida kui haigeks jääte, on palju kindlam kui teate, kuhu saate vajadusel pöörduda.
Kuidas lahti saada pidevast nohust ja köhast? Ei taha enam, ei taha!
Keeruline öelda. Mõni inimene on vastuvõtlikum ja sagedamini põdev kui teine. Tundub olevat üsna triviaalne soovitus, aga liikuge palju, tehke sporti, toituge korralikult ja mitmekesiselt ja kui tundub, et nohu ja köha segavad igapäevatoiminguid ja elu, siis tuleb ka koos arstiga mõni muu võimalik lahendus otsida.
Kes kontrollib perearste? Raviskeemi, ravi põhjendatust jms. Osad perearstid kirjutavad tõendi/haiguslehe suvalise telefonikõne peale, teised nõuavad ka 40C palavikuga vastuvõtule tulekut.
Perearste kontrollib kõige sagedamine Haigekassa, kes on perearstile lepingupartner ja rahastaja. Ravilugude kontrolle teostatakse sageli ja pidevalt. Kontrollitakse nii teie poolt viidatud ravisekeeme, ravi põhjendatust kui ka töövõimetuslehtede avamist, osutatud teenuseid kui palju muud.
Perearstindus on äriline ettevõtmine ja äri eesmärk on kasum. Kuidas on reguleeritud tasakaal arsti tulu ja patsientide tervise vahel? Minu loogika ütleb, et kasum on suur kui patsiendid kõik terved. Või haiged kiiresti ära surevad. Mõlemal juhul ei teki palju kulu. Kulu tekitab ravimine. Miks peaks perearst endale kulu tahtma tekitada?
Kuidas saan ennast kaitsta kui tundub tasakaal ravi poolt kasumi poole liikuvat või arst ebakompetentne tundub? Perearsti vahetades? Aga kui elan väikeses kohas kus ainult 1-2 arsti on? Kas on muid vahendeid kui arstivahetus
Ühele eelpool esitatud küsimusele vastamisel selgitasin juba pisut lähemalt ka perearstide rahastamist ja seda, et kui uuringute fondist jääb osa raha kulutamata, siis see ei jää perearstile vaid Haigekassale, seega ei ole perearst isiklikult huvitatud selle ülejäägist. Olen küll isiklikult täiesti veendunud, et arstid on huvitatud patsiendi terveks ravimisest, mitte kiirest suremisest. Kui patsiendid ära surevad, siis perearst jääb rahast ilma. Raha saadakse inimeste arvu järgi nimistus. Seega on pigem eesmärgiks terve patsient. Seega huvi peaks olema meil mõlemal — nii patsiendil kui perearstil sarnane.
Kui soovite arsti vahetada, aga antud piirkonnas teisi perearste ei tööta, siis on võimalik pöörduda kas teises piirkonnas töötava perearsti poole või küsida vajadusel teisest arvamust mõne teise perearsti käest. Patsiendil on see õigus seadusega tagatud.
Miks perearstid ei tee enam koduvisiite (täiskavanutele, Tallinnas) kui ometi liisivad nad nn. tööautot patsientide pearaha eest?
Autot ei liisi perearstid pearaha eest vaid selleks on spetsiaalsed summad. Seega uuringute rahast ja patsiendi vastuvõtmisele kuuluvast rahast auto kulusid ei kaeta.
Auto on perearstile töövahend nagu paljude teiste ametialade esindajatele. Perearsti töö ei ole vaid koduvisiitide tegemine, see on vaid üks väike osa igapäevatööst. Samas, kui on vajadus teha koduvisiiti näiteks 20 kilomeetri kaugusele, mida väga paljudel juhtudel ka ette tuleb, siis ilma autota ei ole seda kidagi võimalik teha. Koduvisiit ei ole väga efektiivne patsiendi konsulteerimise võimalus. Vastuvõtul on palju parem korraldada vajalikke uuringuid ja analüüse, mis diagnoosi panemisel ja ravi õigel määramisel olulised on. Samuti jõuab perearst ühele koduvisiidile kulutatud aja jooksul vastu võtta vähemalt 5-6 patsienti.
Miks teil on nii suur palk, aga tööpäev(ja töönädal) nii lühike?
Küsimusele on konkreetselt raske vastata, sest ma ei tea täpselt mida peate silmas suure palga ja lühikese tööpäeva ja nädala all.
Töötame päevas vähemalt 8 tundi, kui mitte rohkem ja nädalas vähemalt 40 tundi. Tihtipeale võtavad perearstid osa tööst veel kojugi kaasa, tehes paberitööd, nõustades patsiente telefoni teel, mõeldes keeruliste juhtumite lahenduse peale ja lugedes kirjandust ning end täiendades.
Minu tänane tööpäev näiteks kestab veel praegugi, kell pool kümme õhtul, kus ma vastan teie küsimustele.
Miks tekitatakse kunstlikult nn. järjekord ? Numbrit on raske saada ja kui lõpuks saab, selgub, et ukse taga pole hingelistki.
Paljudel juhtudel on sellise kunstliku järjekorra tekitamises süüdi patsiendid ise. Näiteks täna jättis minu vastuvõtule tulemata kaks inimest, ilma et nad oleks ette teatanud. Minu kolleegil jäi eile tulemata vastuvõtule neli patsienti. Kuna nad olid aja kinni pannud, siis sinna enam kedagi registreerida ei saanud.
Kas ja milliseid tasuta analüüse saab perearst pakkuda ilma haigussümptomiteta inimesele, kes soovib oma tervislikku seisundit mõõta?
Vaadake palun eelpoolesitatud küsimuse vastust, kus samuti küsiti ennetusalase tegevuse kohta.
Kui kiiresti ehk mitme päeva jooksul peab jõudma perearsti vastuvõtule?
Kui tihti on õigus patsiendil nõuda endale sealhulgas ka lastele uuringuid (veresuhkur, vereanalüüsid)?
Perearstil on praegu kohustus patsiendid vastu võtta kolme tööpäeva jooksul. Kui on äge haigusest tingitud probleem, siis peab patsient vastuvõtule saama samal päeval. Tegelikkuses me seda kolme päeva nõuet ei suuda täita ja uuest aastast jõustub seadus, mis sätestab, et patsiendid peavad vastu võetud saama kas pereõe või perearsti poolt viie tööpäeva jooksul.
Uuringute sageduse ja otstarbekuse üle otsustab arst vastavalt kaebustele ja riskifaktoritele.
Kas peab patsient saatekirja saamiseks eriarstile ootama x arv päevi kui on asjaga kiire? Nt kui registratuurist öeldakse et 3-4 päeva pärast saab perearsti juurde numbri…
Tegelikkuses peaks eriarsti poole pöördumise vajaduse otsustama perearst. Seega on asjade loogiline käik selline, et esmalt pöördute perearsti juurde, esitate oma terviseprobleemi, tema teeb esmase läbivaatuse ja esmased uuringud, mille alusel otsustab, kas on vajalik patsienti edasi suunata või mitte ning kui on, siis millise eriarsti juurde. Kui perearst peab vajalikuks konsulteerida eriarstiga, siis annab ta ka saatekirja. Kui olete ise eriarsti poole aja broneerinud ilma eelnevalt perearstiga konsulteerimata, siis ongi loomulik, et te saatekirja kohe kiiresti ei saa. Saatekirja väljastamine on vastutusrikas töö, mida ei saa teha paari minuti jooksul, teiste tööde vahepeal.
Ise ma pole käinud aastaid arsti juures. Nüüd aastalõpus võtan puhkuse, et teha visiit arsti juurde. Sooviksin teha analüüsid ja tervist kontrollida. Kuna oman probleeme seljaga ja nüüd veel ka paistes jalad. Kas mul oleks õigus nõuda analüüse? Mida sel puhul teha, kui arst keeldub?
Usun, et kui pöördute perearsti poole, esitate kõik oma probleemid, siis perearst teeb uuringute korraldamise kohta õiged otsused ehk korraldab kõik vajalikud uuringud ja analüüsid. Alati võite muidugi esitada ka oma kahtlused ja soovid.
Töötan juuksurina ning pean iga kahe aasta tagant tegema röntgeni ning maksma perearstile 375 krooni tervisetõendi pikendamise eest. Samas kuulen, et teised ei käi sugugi röntgenis iga kord ja nende tõend on ka tunduvalt odavam, kas tõesti on vajalik teha röntgen just iga kahe aasta tagant?
Jah, nii ütleb vastav seadus.
Kas tõesti käivad perearsti juures nn. tühiste pöördumisega vaid pensionärid? Kui vaadata visiitide arvu ja pensionäride arvu, siis on liiga suur vahe pensionäride kahjuks.
Seda, et valdavalt pensionärid tühiste pöördumistega pöörduvad, seda ma küll öelda ei saa. Ei tahaks uskuda ka, et keegi teine nii väidaks. See on küll tõsi, et üle 60 aastaste hulgas visiitide arv on ühe isiku kohta suurem kui noortel täiskasvanutel.
Kui võtta 2008.a. visiitide arv — üle 4 miljoni, siis oleks 50 kroonise visiiditasu korral tulem üle 200 miljoni krooni. See on pisut vähem kui 20% haigekassa eelarvest üldarstiabile 2008.a., eelarve kärbe on 6%, milleks siis nii suurt visiiditasu?
Visiiditasu ei peaks maksma kindlasti kõik patsiendid, siin on erandeid, mis kehtivad praegu ka koduvisiiditasu puhul. Samuti ei räägi me visiiditasu kohustuslikust võtmisest vaid võimalusest võtta visiiditasu. Ka ei ole veel räägitud kindlast visiiditasu suurusest, seega on vara teha kalkulatsioone.
Kas Te oma nõudmiste juures arvestate rahva sissetulekute vähenemisega ja kui palju siis on vähenenud perearstide sissetulekud 2007 — 2008 ja milline on prognoos aastaks 2009 ja 2010?
Tervise Arengu Instituudi tänavu märtsis läbiviidud tervishoiutöötajate palgauuringu andmetel oli arstide keskmine brutokuupalk koos kõigi lisatasudega 26 498 krooni ehk 0,8% kõrgem kui 2008. aasta märtsis. Nüüd, seitse kuud hiljem, on arstide sissetulek vähenenud pea kümme protsenti, näitavad uuringute andmed, mis tehtud haiglates. Sarnane on seis tõenäoliselt ka perearstide seas, täpsemad andmed on võimalik saada 2010 a.märtsis tehtava uuringuga.
Kuidagi ei saa oma kolmeliikmelisele perele PERE ARSTI. Igal meist on oma arst. Korduvalt oleme palunud, et saaksime ühe arsti kirja. Ei, polevat võimalik?
Mis perearstindus see on? Tegu on Lasnamäe Medicumiga. Momendil ootan oma perearstile pääsemist kolmandat nädalat. Endokrinoloogile pean ootama kolm kuud.
Kas seda saab lugeda normaalseks?
Ühele perele peaks olema tõesti võimalus saada ühte ja sama perearsti. Isegi kui arstil on nimistu piirsuurus ületatud, võivad nad nimistusse lisaks juurde võtta sama pere liikmeid. Kui olete selle perearstikeskuse, kus käite, töökorraldusega rahulolematu, siis püüdke võimalusel leida teine perearstikeskus.
Minul on tekkinud küsimus seoses leviva gripiga ja müstilise ravimi Tamifluga. Ravimiinfo ja rahvasuus leviv kuuldus räägib nagu oleks see imetabane ravim, mis ennetab nakatumist ja ravib grippi ennast. Samas ei kirjuta arstid seda välja nö haige tellimuse peale sh ka nakatumise vältimiseks. Mis on selle põhjuseks? Kas sellel on mingi tõsine põhjus, miks inimesed nö igaks juhuks (siis ennetamise sildi all)seda ravimit ei võiks võtta?
Jah, põhjus on olemas ja üsna arvestatav. Nimelt tekib siis, kui Tamiflud võetakse massiliselt ja mitte haiguse ravimiseks vaid ennetamiseks, siis tekib viirusel antud ravimi suhtes kiiresti resistentsus e. ravimile tundetus ja seega on oht, et hiljem ei ole võimalik seda ravimit enam ka haiguse raviks kasutada, sest ta lihtsalt ei toimi.
Minul on selline küsimus tekkinud, et kuna ma olen suhteliselt nõrga immuunsussüsteemiga ning (vist) on mul ka krooniline bronhiit, siis kas peaksin end seoses uue gripiga seoses vaktsineerima.
Kroonilise bronhiidiga isikud kuuluvad riskigruppi, keda on ette nähtud uue gripi suhtes vaktsineerida.
Väidetavalt perearst enam koduvisiite ei tee, vähemalt Tln-as? siit küsimus: milline on õiguslik/eetiline alus nõuda /saada riigilt(!) kuni 5000 krooni kuus auto liisingu makseteks? ja kütuse ning muude autodega seotud kulud kanda tegevuskuludeks??
Auto on perearstile töövahend nagu paljude teiste ametialade esindajatele. Perearsti töö ei ole vaid koduvisiitide tegemine, see on vaid üks väike osa igapäevatööst. Samas, kui on vajadus teha koduvisiiti näiteks 20 kilomeetri kaugusele, mida väga paljudel juhtudel ka ette tuleb, siis ilma autota ei ole seda kuidagi võimalik teha. See, et perearstid üldse enam koduvisiite ei tee, ei ole tõsi. Ka statistika näitab, et 2008.a. jooksul tehti perearstide poolt ligi sada tuhat koduvisiiti, mis ei olegi väga väike number.
Kuidas on korraldatud krooniliste voodihaigete kontakt perearstiga ja kuidas ja kui pikaks ajaks koostatakse haigele raviplaan kui tingimuseks on, et arst üldse haiget ei näe? Konkreetne juhtum: krooniline liigeshaige käis reumatoloogi juures, kus talle aegajalt tehti analüüse ja ägenemiste korral korrigeeriti raviskeemi. Kuna ta seisund halvenes, siis muutus ta algul tubaseks ja lõpuks raske liikumispuudega voodihaigeks. Eriarstid teatavasti koduvisiite ei tee. Koduvisiiti ei tee ka perearst väitega, et mida tema seal teha saab…ja kirjutab aastaid raviks diklofenakki.
Kroonilisi haigeid, kes kodust väljas ei käi, saab perearst jälgida koos pereõega, võimalusel ja vajadusel korraldades ka koduõe teenuse. Koduõe teenuse võimalus on õnneks olemas juba paljudes kohtades, ja kui vajate õendusabi, siis saab perearst seda korraldada. Diklofenak on reumaatilise haiguse puhul õige ravim küll, aga selle võtmise ajal oleks tõepoolest vajalik aeg-ajalt ka patsienti üle vaadata ja vajadusel analüüse teha.
Teatavasti töötab oma tervisest hoolijate jaoks Tallinnas Diagnostikakeskus, kus saab tasu eest põhjalikult kontrollida oma südant ilma perearsti saatekirjata. Kas on olemas võimalus ka kopsude olukorda tasu eest uurida? Meie pere noor ema köhib paar aastat paksu röga (ei suitseta!), kopsuröntgen sai pika mangumise peale tehtud, vereanalüüsid tegime tasulises laboris. Tahaks teha põhjalikke uuringuid tbk osas ja üldse kopsude funktsiooni osas.
Kui kopsuröntgen on tehtud ja see oli korras, siis suure tõenäosusega tuberkuloosi ei ole. Vajalikud on küll edasised uuringud kroonilise köha põhjuse väljaselgitamiseks. Tegelikult peaks neid ikka saama teha perearsti juures.
Internet on täis kommentaare, kus inimesed sooviksid haigekassast loobuda ja ise oma ravi eest maksta. Võiks avaldada tavalises pressis mingi levinud tervisehädade ravi maksumuse nimekirja (näit. pimesoole operatsioon, luumurrud, vähiravi). Seda selleks, et inimesed mõistaksid, millega nad riskiksid, kui neil haiguskindlustust poleks. See jutt, et kuhu minu raha läheb jne hakkab juba tõesti ära tüütama.
See on tõsi, nimekirjad võiksid olla kõigile kättesaadavad, et omataks ettekujutust, mis üks või teine uuring maksab. Kel on sügavamat huvi, see siiski leiab hinnakirja ka praegu Haigekassa kodulehelt. Tavaline inimene aga ei lähe ise mööda Interneti tuhnima. Võiks näiteks kehtestada korra, kus vaatamata sellele, et ravikindlustatud inimene ei pea raviteenuse eest tavaliselt midagi maksma, saaks ta arstilkäigu järgselt siiski nn. nullarve, kus kõik teenused ja nende tegelik maksumus välja toodud. See muidugi toob lisatööd arstile, aga patsiendile näitab väga selgelt ära temale tehtud kulutused.
Kas on olemas mingit perearstide andmebaasi (ja järelvalveüksust) kuhu saaks anda tagasisidet (kiitust/kaebust) konkreetse perearsti töö kohta (suhtumine, professionaalsus)? Kas oleks mõeldav, et taolise +/- süsteemi alusel hakataks perearste ka tasustama?
Nii kiitusi, ettepanekuid kui laitusi saab perearsti kohta esitada Haigekassasse, Tervishoiuametisse ja ka Perearstide Seltsile, mille juures tegutseb nn. Perearstide Aukoda.
Arstilt küsiks hoopis teist asja: põdesin paari kuu eest angiini. Analüüse ei tehtud, haigus läks antibiootikumidega tagasi küll. Aga põdesin väga rängalt- mitu päeva võimatu neelata, kõrge palavik. Kõht ka lahti, aga mitte väga. Lihasvalu ei olnud üldse. Imestama paneb see, kui kaua ma pärast seda angiini taastusin. Olen veel nüüdki jõuetum ja uimasem, kui tavaliselt. Köha ka päris ära ei kao. Äkki mul oligi seagripp? Kas seda saab takkajärgi kindlaks teha — siis teaks, kas tuleks vaktsineerida või mitte?
Nende kaebuste alusel, mida esitasite praegu, tundub angiini diagnoos olevat täiesti õige. Amalüüse ei olegi sel puhul vajalik teha, diagnoosida saab tüüpilise kliinilise leiu alusel. Kuna angiin on kõrge palavikuga kulgev bakterhaigus, siis võibki inimene pärast selle põdemist tunda end veel mõni aeg kehvasti ja väsinuna. Kõht oli teil ilmselt lahti antibiootikumidest, mis võib ravimi kõrvaltoime olla. Takkajaärgi, kahe kuu pärast, ei ole vajalik ja võimalik enam haigustekitajat kindlaks teha.
