Jaanipäeva paiku käis üks tallinlanna Pakri saartel puhkamas ja tuli tagasi haigena, kirjutab Eesti Päevaleht. “Seedimine oli pahupidi, pea valutas, iiveldus, kõhuvalu, nõrkus, lööve, palavik,” kurtis neiu. “ Üle nädala hiljem läksin arsti juurde, kes ütles, et ju ma mingi bakteri sealt külge sain.” Arst määras antibiootikumid muu hulgas ka tulareemia vastu.

Tulareemia on katkusarnane näriliste nakkushaigus, mis võib levida ka inimesele. Ravi saamata on tulareemiasse nakatunute suremus umbes 30 protsenti, ravi puhul vähem kui üks protsent.

“1950. aastatel tuvastati Pakri saartel püsivad looduslikud tulareemiakolded, mida 1960–70-ndatel püüti ka hävitada, kuid paraku mitte kõige edukamalt,” tõdes Harjumaa keskkonnateenistuse metsandusspetsialist Andres Järve.

Viimati haigestusid Pakril viibinud nõukogude sõjaväelased sellesse nakkusohtlikku haigusesse 1990. aastate alguses.

“Oht nakatuda Pakri saartel tulareemiasse eksisteerib tänaseni,” tunnistas Järve.

Nakkusohu vähendamiseks on esmatähtis tarvitada kvaliteetset joogivett. Saartel viibides tuleb end kaitsta ka puukide eest, sest puugid on ühed selle haiguse edasikandjad.

Looduslike tulareemiakollete püsivaks kujunemist on soodustanud saartel toimunud muutused. Ajal, mil saari kasutati Nõukogude armee lennuväepolügoonina ning kohalikke elanikke ning kodu- ja põllumajandusloomi saartel enam ei olnud, metsistusid endised põllu- ja karjamaad ning suurenes ka haigust levitava vesiroti arvukus.