Pakosta: kui soovitakse riigikogu suitsuruum anda maksumaksja raha kulutamata lastele kasutamiseks, on kära kui palju
Kas selleks, et inimesed saakisid normaalselt töötada, on vaja välja ehitada ja sisustada suitsetamisruumid? Huvitaval kombel ei protesteeri keegi kunagi, kui seda maksumaksja raha eest tehakse. Nüüd, kus soovitakse ilma maksumaksja raha kasutamata samas ruumis suitsetamine lõpetada ja ruum ilma maksumaksja raha kasutamata lastele kasutamiseks võimaldada, on kära kui palju, arutleb Pakosta.
"Mis on sellel pildil valesti? Mis probleemi me tegelikult praegu lahendame? Seda, et suitsumaias Mihhail Stalnuhhin võrdles riigikogu puldist lapsi koertega? Või et me pole Eesti ühiskonnas harjunud, et inimestel võiks ka lapsi olla? Või on tööandjatel hirm, et äkki tulevad töötajad nendeltki küsima, kas võiks ehk suitsuruumile uue rakenduse leida?" küsib Pakosta
Avalduses riigikogu juhatusele on ju eraldi rõhutatud, et täiendavaid kulutusi vaja pole, riigikogu tööga mitteseotud ruum on juhtumisi olemas, vaja oleks lihtsalt muuta ruumi funktsiooni ja ülejäänuga saavad lapsevanemad ise hakkama.
Lastetuba maksumaksja raha ei nõuaks
Tegu on pisikese kunagise kojamehekorteri ruumidega, kus on kaks tuba koos eritellimusmööbliga, mida praegu osa inimesi kasutab suitsetamiseks. Ruumid tuleks tuulutada, ja siis saab selle juba hubasemaks ja lastepärasemaks kerge vaevaga muuta, lapsevanematel on ikka oma lastest üle jäänud patju, raamatuid, mänguasju jms. Pikemate ürituste puhul palkaks lapsevanemad kedagi hoidjaks, nagu see ikka käib, oma raha eest loomulikult.
Miks seda vaja on? Riigikogu kantseleis töötab üle 200 ametniku, paljudel neist ka väikesed lapsed. Riigikogu avatud uste päevadel, pereüritustel ja ekskursioonidel käib palju väikesi lapsi, küsitud on näiteks mähkimislauda. Ning jah, ka riigikogu liikmed on tavalised elavad inimesed, kellel vahest ka lapsed on.
Tavalistel tööpäevadel käivad lapsed lasteaias või koolis, väiksemad lapsed koolis pikapäevarühmas. Aga kõik kolmapäevased istungid lõppevad siis, kui parlamendiliikmetel jutt otsa saab, mõnikord järgmisel hommikul, mõnikord hilja õhtul. Kogu teenindav kantselei on tööl, sealhulgas ka emad ja isad. Lõpukellaaega pole kunagi võimalik ette ennustada, selles osas on erinevus näiteks hilisõhtul tööl olevast hüpersupermarketi tublist kassapidajast, ehkki me oleme vanematena ühtemoodi ühesuguse probleemi ees.
Üritusi, konverentse, ümarlaudu toimub õhtuti, nädalavahetuseti. Sama probleemi ees, et mida teha oma lapsega väljaspool tavapärast tööaega, mil lasteaed on suletud, kooli pikapäevarühm ei tööta, aga vanem peab tööl olema, on paljude ametite pidajad - teatrirahvas ja orkestrid, kohvikute-baaride personal, müüjad, arstid, õed, sanitarid, päästetöötajad, politseinikud, lennujuhtimiskeskuse töötajad, ühistranspordijuhid jne. Kõigil pole ja ei peagi olema teist lapsevanemat samal ajal kodus, või võib see teine lapsevanem samamoodi tööl olla.
Või polegi algkooli lapsel peale tunde kuskile minna, kui oma vanemate töötegemise koha juurde - nii paljud lapsed seda ju teevad ja on aastakümneid ja aastasadu teinud.
Paljudes tublides ettevõtetes on lastetoad
Nii ongi sotsiaalminister jaganud Eestis juba aastaid auhindu pere- ja lapsesõbralikumatele ettevõtetele, kes on loonud tingimused lapsekasvatamiseks nii, et laps ei kannata töö tõttu. Ajakiri "Pere ja Kodu" avaldab siis tavaliselt rea väga arukaid põhjendusi ja selgitusi, miks ikka nii parem on. Ega sellele kõigele midagi uut lisada polegi.
Laps saab lõpuks muidugi ka kodus üksinda hakkama, aga lapse huvides selline korraldus pole, enamasti tahab ja vajab laps turvalisemat keskkonda ja täiskasvanu juuresolekut.
Normaalne olekski, et laps on normaalne osa elust ja paljudes tublides eraettevõtetes see nii ongi, ka osades tublides riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes, sellest lihtsalt ei räägita, sest kes see ikka tahaks kuulda sajatusi stiilis "istuge parem kodus ja ärge oma nina kuskile välja toppige". Praegusest diskussioonist tuleb välja, et maksumaksja raha investeerimine suitsetamistingimustesse on auväärne, seda pole kunagi keegi tauninud - aga tarvitseb mõnel lapsel oma nina välja pista, kus siis on kära lahti.
Ma isiklikult loodan, et suitsupilve hajudes suudetakse mõista, et elu jätkumiseks on lapsed meie ainus võimalus ja kalleim vara, et emade-isade-laste elu tulebki püüda jõudumööda kergendada, eriti siis, kui selleks sentigi ei kulu ning kui asi ainuüksi tahtmises kinni on.
Et kõik hüpersupermarketite omanikud küsiksid nüüd ja edaspidi, kas noortele emadele-isadele ikka sobivad väljapakutud tööajad või saavad nad tööandjatena midagi ära teha lastekasvatamise ja tööelu kokkusobitamise heaks? Et lapsevanemad oleksid väärtustatud oma murede ja rõõmudega nõndasamuti, nagu on näiteks väärtustatud suitsetajad või töökohal baarihuvilised. Et töökoha vältimatuks atribuutikaks poleks ainult hiigelsuur ja üha laienev parkla, erimööbliga sisustatud suitsuruumid ning luksuslik baar, vaid ka elulisemad asjakesed, näiteks lastenurk.
