"Viimase aja suur külm pani ranniku jäässe ja paarkümmend luike, kes läänerannikul Suurrahu taga vahepeal näha oli, on nüüd hädas," kirjutas linnuvaatleja Mati Martinson blogis, vahendab
. "Eks neid ole piki rannikut rohkemgi. Lendavad edasi-tagasi, üritavad põhja poole minna, kuid seal on samuti lausjää."

Hädas ja nõrgad linnud magavad energia kokkuhoiu mõttes niisama keset jääd ning kuna meri on jäätunud, nad toidule ligi ei pääse. Kui varem lendasid luiged talve saabudes lõunasse, siis enne mullust ja tänavust talve valitsenud soe talvekliima on kasvatanud põlvkonna, kes jääb kohapeale talvituma.

"Mida aeg edasi, seda nõrgemaks nad ilma toiduta jäävad. Rebased olid eile hommikuks kaks luike juba laiali tõmmanud," osutas Martinson. "Kotkad magava luige kallale ei lähe. Küll aga siis, kui rebased öösel tapatöö ära on teinud."

Mati Martinson üritas koos kaaslasega luikedele toiduks vilja viia. "Mõni võttis väheke vastu ka, kuid eelistas siiski edasi magada, viljaports külje all. Kuiv vili keset jääd ilma veeta ei ole kõige õigem toit. Luik tahab oma toidu vee sees ära lobistada. Väheke koerakrõbinaid panime ka vilja sisse," kirjeldas Martinson luikede päästeoperatsiooni.

Kinni püüda luiged end ei lase, kuid ettevaatlikult minnes õnnestus Mati Martinsonil lindudest nelja-viie meetri kaugusele jõuda. "Saiajupi-luiged nad ei ole. Kuid ega loodusliku valiku vastu saa. Ühe olevuse surm on teise elu. Kui ühes kohas katsetasime toitmist, oli teises kohas juba seitsmeteistkümnene punt jääle kogunenud. Üks viiene salk pani põhja poole, aga kuhu neil seal minna?" osutas Martinson.

Ornitoloog Leho Luigujõe sõnas, et Eestis talvitub hinnanguliselt 10 000 luike ning karmi talvepakase tõttu jäätunud meri jätab nad toiduta ja mõjub populatsioonile laastavalt. Täpselt nagu samuti rannikuvetest toitu otsivate partide arvukusele.

"Siia jäävad talvituma valdavalt kühmnokk-luiged, kellel on selline komme juba 1950-1960-ndatest aastatest. Erinevalt teistest luigeliikidest pole nad mingil põhjusel aru saanud, et ellujäämisvõimaluse parandamiseks tuleks kas või Taani või Hollandisse lennata. Näiteks eelmisel külmal talvel suri palju luiki ära," rääkis Luigujõe.

Näiteks Pärnus tehtud üle-eestiline uuring märkis luikede talvise suremuse koguni 70 protsendile, kuid Leho Luigujõe seda numbrit ei usu. "Kuigi luikede suremuse probleem jäätunud rannikuvee tõttu on terves Eestis, mina küll ei usu, et pakane nii palju ohvreid nõuab," kinnitas ta. "Samas on see arv siiski suur. Näiteks Tallinnas või Paldiskis pannakse kohe tähele paari surnud luike, sest inimesed toidavad luiki ja linnud elavad inimasustuse lähedal. Ent Saaremaal Tagalahel või Küdema lahel ei pane keegi eriti tähele kümneid kordi rohkem hukkunud luiki. Jõhker öelda, aga tegu on loodusliku valikuga ja ma ei usu, et inimene peaks sellesse protsessi kuidagi sekkuma ja hädas olevaid linde seetõttu massiliselt toitma hakkama."

Luigujõe sõnul harrastas toiduta jäänud luikede päästmist viis aastat tagasi Nigula loomaturvakodu. Hädas olevad luiged püüti kinni ja turvakodu töötajate abil toimetati nad vabasse vette. Samas on selge, et niimoodi suudeti päästa vaid murdosa lindudest. "Ja ega seda vaba vett Eestis praegu nii väga olegi," ütles Luigujõe. "Samas lubab ilmateade, et kolmapäeval-neljapäeval tõuseb tuul ning ehk see paneb jää liikuma ja luikede olukord paraneb."