Paet Palestiina iseseisvusest: ei, ma ei vasta enam ühelegi küsimusele
Välisminister Urmas Paet üritas Delfile selgitada, miks toetas Eesti Kosovo iseseisvust hoolimata Serbia vastuseisust, aga ei toeta Palestiina iseseisvust, sest Iisrael on sellele vastu.
Miks toetas Eesti Kosovo iseseisvust, kuigi läbirääkimised Serbiaga Kosovo üle ei andnud tulemusi, aga Palestiina iseseisvust ei toeta, sest Iisrael on vastu. Miks niimoodi?
Kõigepealt on see küsimus natuke lihtsustatud. Nende kahe asja ühte patta panemine ei ole õige. Kui me vaatame seda, mis Kosovos toimus, siis seal ikkagi viidi kõigepealt sisuliselt läbi tollase keskvalitsuse ehk Milosevici režiimi poolt genotsiid Kosovo rahva vastu. Selle tulemusel võttis ÜRO Kosovos juhtimise kümneks aastaks üle ehk Kosovo oli maailmas ainuke piirkond, mis oli ÜRO otsejuhtimise all. Oli selge, et selline olukord ei saa kesta lõpmatuseni. Siis mäletatavasti määrati Martti Ahtisaari ÜRO poolt selleks lahenduse otsijaks. Ahtisaari pakkus välja oma lahendused, aga Serbia lükkas kõik need lahendused tagasi. Siis sisuliselt ei jäänudki midagi muud üle, kui Kosovo kuulutas välja iseseisvuse ja seda on tänaseks paljud riigid tunnustanud. Selle konkreetse juhtumi taust oli selle riigi keskvalitsuse genotsiid ja sellele järgnenud kümneaastane periood, kui Kosovot juhtis ja elu korraldas ÜRO. Kui me vaatame Palestiinat, siis seal pole see olukord selline, Palestiina puhul on küll ka igasugu ajaloolisi keerukusi, aga riigi keskvalitsuse genotsiidi selle rahva vastu, nagu oli Kosovos, ei ole olnud. ÜRO Palestiinas asju ei korralda, selles osas on väga olulised erinevused tollasel Kosovo ja praegusel Palestiina situatsioonil. See on ka põhjus, miks paljud riigid on erinevalt käitunud. Aga nad ongi erinevalt käitunud Kosovo ja Palestiina puhul, sest olud iseenesest ongi erinevad.
Kuidas te kirjeldaksite palestiina inimeste eluolu Iisraeli võimu all?
Eks seal on terve rida probleeme, nagu me kõik teame. Aga seal on ka teine pool, mis on seotud Iisraeli kui riigi julgeolekuga. Kui me vaatame Gaza sektorit ja seal toimunut ja toimuvat, kus seda piirkonda kontrollib organisatsioon nimega Hamas, kelle üks eesmärke on jätkuvalt Iisraeli riigi ärakaotamine, kust Iisraeli suunas saadetakse teele rakette jne, siis selles probleemistikus on üks komponente julgeolek. Paraku sellele pole Hamasi juhtimise all olev Gaza kuidagi kaasa aidanud. Sellel probleemil on kaks poolt.
Räägime Läänekaldast. Millise õigusega võtab Iisrael palestiinlastelt maad ära ja laiendab sinna oma asundusi?
Asundustepoliitika on Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, väga selgelt hukka mõistnud. Asundustepoliitika lõpetamist on suur osa rahvusvahelisest üldsusest, sealhulgas Euroopa Liit, väga selgelt nõudnud. Eriti tänases kontekstis, kus eesmärgiks on jõuda kahe riigi lahenduseni, pole seda võimalik kuidagi õigustada.
Aga kui kaht riiki on vaja, siis selleks, et palestiinlased saaksid oma iseseisvuse, peaks Iisrael sellega nõus olema?
Vastasel korral jääb see deklaratiivseks. Palestiina juhid mälu järgi öeldes 80. lõpus kuulutasid iseenesest ühepoolselt välja Palestiina iseseisvuse. Sellest ajast on üle 20 aasta möödas, aga praktilises elus seda riiki pole tekkinud, olgugi et ta paberi peal väljakuulutatuna on. Sellised deklaratsioonid ei anna kahjuks mitte midagi. Selleks, et kaks riiki praktiliselt kõrvuti saaksid asuda, on vaja seda kokkulepet.
Kas see tähendab, et Eesti seisukohalt võib Iisrael Palestiinat okupeerida seni, kuni tahab ja kui Iisrael enam ei taha, siis Eesti nõustub, et jah, nüüd võib Palestiina vabaks saada?
See ei ole lihtsalt selline seisvas vees olev olukord. Selge, et siin on vaja rahvusvahelise kogukonna, sealhulgas Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega positiivset mõju Iisraelile ja Palestiinale, et nad otsekõnelusi jätkaksid ja selle lahenduse poole ikka liiguksid. Vastasel korral lihtalt mingite ühepoolsete deklaratsioonidega on paraku see olukord, et Palestiina riiki praktikas ei teki. Seda Palestiina riiki, mida palestiinlased soovivad, ei juhtu. Eesmärk on ju see, et nad saaksid oma päris riigi, mis toimib ja ongi riik, mitte deklaratsioon paberil. Selleni saaks tänase seisuga jõuda ainult nii, et osapooled rahvusvahelise väga tiheda toetuse ja koostöö all omavahel kokku lepivad. Elu on näidanud, et muid lahendusi lihtsalt ei ole. Paberi peale võib igasugu asju kirjutada.
Ehk Eesti tunnistab Iisraeli sisulist vetoõigust Palestiina iseseisvuse küsimuses?
Ei maksa panna mulle sõnu suhu.
Aga sisuliselt tähendab see ju seda?
Ei tähenda seda. Eesti tunnustab riiki, millel on kõik riikluse tunnused. Ei ole ju olemas riiki, millel ei ole riikluse tunnused täidetud. Tunnustada saab riiki, millel on riikluse tunnused olemas.
Kui Eesti iseseisvus aastal 1918 ja uuesti 1991 oleks eeldanud Venemaa heakskiitu, poleks meil seda ju siiamaani? Ei esimest ega teist vabariiki?
See võrdlus on esiteks ebapädev ja teiseks, kui te mäletate, siis 1920 selleks, et teised riigid tunnustaksid Eestit, oligi vaja kokkulepet Venemaaga, Tartu rahulepingut. See oligi Eesti ja Venemaa vaheline kokkulepe. Alles pärast seda tunnustasid Eestit teised riigid.
Kui me nüüd räägime sellisest asjast nagu rahvaste enesemääramisõigus, olgu see siis eesti rahvas, palestiina rahvas, idatimori rahvas või kosovo rahvas, siis kumb on tähtsam, kas rahva soov olla vaba või keskvõimu valmisolek seda vabadust anda?
Vabadus on väga tähtis. Olla vaba on väga oluline ja seda tuleb tunnustada. See ei ole veel niiöelda riik. Nagu ma nimetasin, riigi tunnused on väga selged, keskvalitsus peab omama kontrolli selle riigi üle.
Ning kui okupeeriv võim otsustab, et ei anna kontrolli territooriumi ja rahva üle, siis Eesti nõustub, et jah, okupeerige siis edasi?
Jätke järgi. Mis mõtet on seda vestlust jätkata? Kirjutage ise sinna oma jutt valmis ja lõpetame ära selle.
Ma küsiks veel ühe viimase küsimuse?
Ei, ma ei vasta enam ühelegi küsimusele.
