Veel eelmisel nädalal oli kindel, et oma eelarvet peavad vähendama nii kaitseministeerium kui siseministeerium ning mõista anti sedagi, et Eesti pole ehk suuteline täitma oma kaitsekulutuste lubadusi NATO ees.

Esmaspäeval tehti kabinetis põhimõtteline poliitiline otsus, et kaitsekulutused jätkuvad NATO-ga kokkulepitud proportsioonis, mis tähendab, et järgmisel aastal on see 1,9% SKT-st. Selle täpne suurus selgub 25. augustil, kuid juba praegu on kaitsekulutusteks täiendavalt vaja lisavahenditena juurde üle miljardi krooni (kaitseministeerium taotles 2009. aasta riigieelarvest 5,8 miljardit krooni-toim). Nädalaga on olukord muutunud ning siin joonistuvad välja kolm prioriteeti — välis-ja sisejulgeolek ning üleüldine finantsjulgeolek.

Ka siseminister Jüri Pihl võib nüüd rahulikult hingata — tema valdkonnast kärpeid ei tehta?

Tänases olukorras on küll minu seisukoht, et siseministeerium ja sisejulgeoleku pool vajab tugevdatud tähelepanu. See aga, kui palju üks või teine minister on nõudnud ja kui palju sellest on mõistlik reaalselt rakendada, on muidugi veel omaette arutelu teema.

Mida te finantsjulgeoleku osas konkreetselt silmas peate?

Oluline on kulude kärbe ning kogu selle paketi läbivaatamine, mida siiani oleme kokku lubanud. Ja seda ikka selles kontekstis, et eelarve ei jookseks lootusetult rööbastelt välja. Finantstasakaalu säilimiseks tuleb teha poliitilisi otsuseid. Viimasel ajal ei taha ju keegi eurost rääkida, kuid Eesti jaoks on ääretult oluline oma usaldusväärsuse ja reitingu hoidmine ning läbi selle ka eurotsooni riigiks saamine. Kogu selle protsessi esimene lõpptulem on olla nii usaldusväärne, et oleksime eurotsooni riik.

See on väga terav teema. Emotsionaalselt kerkis see üles eelmisel sügisel, kui hetkeks tekkis paanika, et Eesti hakkab krooni kurssi muutma ning inimesed jooksid valuutavahetuspunktidesse. Igal juhul peab meis olema sisemist jõudu, et oma tõsiseltvõetavust ja usaldust hoida, samuti on oluline saavutada rahanduslik seis, kus näiteks kaitsekulutusi ei suudeta mitte üheaastaselt tõsta, vaid mitmeaastaselt ka hoida. Ja mitte teha seda eelarvepuudujäägi arvel.

Kas eurost lähima viie aasta jooksul teie hinnangul üldse rääkida saab?

Kui me käitume mõistlikult ja hoiame oma kulusid kontrolli all, on see kõik võimalik. Kui vaatame Maastrichti põhikriteeriume, siis pole meil siiani olnud muret liigse välisvõla ning defitsiidi pärast. Mure on olnud inflatsioon. On selge, et praeguses keerulises olukorras ei tohi teha me neid otsuseid, millega me ei jõua kahte elementi vaos hoida — eelarve defitsiit, mille puhul on selged omad piirid ning inflatsioon.

Ka maksupoliitiliste otsuste puhul on selge, et kui me otsustega suurendame inflatsiooni, siis on see väga lühinägelik otsus. Igal juhul tahame me kolme poolt — välisvõlg, defitsiit ja inflatsioon — koos ühe kübara all hoida.

On selge, et uutele liikmesriikidel Euroopa Liidus on keerulised ajad suur proovikivi. Selle pealt vaadatakse, kes te tegelikult olete.

Eelarve on praegu lõhki üheksa miljardiga — nii palju on lisataotlusi. Kes kõige rohkem juurde küsib?

Lisaks kaitsekulutuste enam kui miljardile on suurem artikkel ka sotsiaalpool oma ligi kolme miljardiga, majandus-ja kommunikatsiooniministeerium ning haridus-ja teadusministeerium küsivad samuti enam kui miljardit rohkem. Ka siseministeerium, justiitsministeerium ja põllumajandusministeerium ei mahu praegustesse piiridesse.

See on analüüsi vajav teema, milleks meil läheb kindlasti paar nädalat. Aga on selge, et seda üheksat miljardit pole meil kusagilt võtta ja see ei saa olla reaalne number. Paaripäevase info pealt ei ole meil aga veel täpselt fikseeritud, kas ja kui palju on projektides arvestatud valitsuses eelnevalt kokkulepitud kärbetega.

Kust see tõepoolest siis juba põhimõtteline suurem kärbe oleks kõige reaalsem teha?

Tänases pingestatud eelarveolukorras on oluline, et kõik põhifunktsioonid säiliksid ning nende kvaliteet oleks garanteeritud. Loomulikult tuleb kõikide valimislubaduste täitmine ja/või nende edasilükkamine teemaks. Samuti võtame teemana üles kõik erinevad kohustused, riiklikud toetused ja programmid, mis täna on seadusega fikseeritud.

Kas poleks siis otstarbekas teha maksude osas põhimõtteline otsus? Tõsta käibemaksu või peatada tulumaksualandamine.

Kogu asja edasine arutamine käib kahes etapis. Üks on jätkuvalt kulupool ja selle analüüs, kui palju meil on vaja neid kulutusi teha ja kus on piir, kust me neid enam teha ei saa — selle üks osa on kindlasti see ministeeriume ja nende allasutusi puudutav 8% tegevuskulude kärbe.

Kui kulude pool on ära vaadatud, siis 25. augustil tuleb sügisprognoos. Täna tuli teise kvartali majanduskasvu näitaja, mis kõigub 4% piires statistikaameti hinnangust Hansapanga optimistlikuma hinnanguni. Majandusprognoosi pealt võib eeldada, et need tänased etteantud piirmäärad võivad veelgi muutuda. Ehk siis kui täna oleme tegutsenud järgmise aasta eelarve piirmäärades 96,3 miljardit krooni, siis on selge, et 25. augustil tuleb korrektuur.

Ja siis räägime juba väiksemast, näiteks 94 miljardi krooni suurusest eelarvest?

Täiesti võimalik. Kõigeks selleks peame valmis olema. Kui kulutuste osas oleme kokku leppinud, siis vaatame, millised on riigi võimalikud uued tuluallikad. Siis on pilt selge.

Ehk siis kärpida tuleb nagunii, kuid peale seda vaatate, kas on ka lisatulu tulemas?

Täpselt. Siis vaatame, kas on ka neid valimislubadusi, mida saame edasi lükata. Juba kevadest olen rääkinud, et arutelu all on ka kõik maksupoliitilised valimislubadused. Mina vaatan alati neid kriitikuid, kes ütlevad, et küll see on ikka halb, et huvitav, kas nemad soovivad oma lastele kohustuslikku algharidust? Kulutada tahavad kõik aga tulude tõstmine on ebameeldiv teema. Aga ohkida pole siin midagi, tööd tuleb teha. Eks oleme varemgi keerulisi aegu läbi elanud.

Selge on, et igas ministeeriumis ja allasutuses on 8% võimalik tegevuskulusid kokku hoida, kuid ma siiski soovin teie hinnangut võimalikele karmimatele kärbetele. Seega — millisest valdkonnast?

Senised toetused sotsiaalvaldkonnas on seadusega seatud igaaastaselt suurenema. Järgnevaks aastaks on kasvõi vanemahüvitis jõudnud juba 2,1 miljardi kroonini ning paari aasta pärast ületab see kolme miljardi piiri. Me peame tõsiselt vaatama, et mida me siis teeme, kui üks perepoliitiline meede on sellises disproportsioonis võrreldes teiste toetustega. Võime võtta ette kogu toetuste paketi, mida riik tänasel päeval maksab, ning vaadata üle, mida me peame oluliseks ja mida mitte.

Need on muidugi sellised arutelud, mida me korraga ei saa ka 2009. aasta eelarves korrigeerida, kuid mina isiklikult vaatan juba 2010. aasta eelarvesse.

Täna seda otsust veel tehtud pole?

Riigieelarve saab valmis septembris ja selleks ajaks on otsused tehtud. Seni, kuni me pole lõplikku otsust langetanud, pole midagi konkreetselt tõesti veel rääkida.

Koostöö erinevate ministeeriumide vahel hakkate juba rahule jääma?

Selge, et kolme erakonna koosmeeles on arenguruumi aga ma usun, et päeva lõpuks on võimalik teatud kompromissid saavutada. Meil ei ole kuhugi neid teemasid lükata. See on täna kooslus, kellel on rahva enamus ja ma ei näe täna neid uusi väga meeldivaid kooslusi. Riigi majanduslik olukord ei muutu, kui pukis oleks teine valitsus.

Mina olen igal juhul motiveeritud väga selgelt parima eelarve tegemisele. Ka rahvusvahelises plaanis vaadatakse, kui uljad need Ida-Euroopa kukekesed raskematel aegadel on.

Kas võib juhtuda, et lähete siiski reservide kallale?

See tähendaks seda, et ei suudeta tasakaalu hoida ja kulusid tuleb rohkem. Kõik sõltub lõplikust tulemusest. Kui oleme riigi püsimise prioriteedid täitnud ja näeme, et on ikkagi raskusi, siis pole reservide kasutusele võtt välistatud teema. Kuid igal juhul on see viimane abinõu.