Päästeamet: eestlaste ujumisoskus on kehv ja oma võimeid kiputakse üle hindama
Päästeameti hinnangul nähtub 2011. aastal läbi viidud veeohutusalase teadlikkuse uuringust, et inimeste ujumisoskus on küllaltki kehv. Nimelt arvas uuringu kohaselt 33 protsenti kõigist osalenuist, et suudab ujuda ilma peatusteta kõige enam 25 meetrit. 30 protsenti hindas läbitavaks vahemaaks 300 meetrit.
Hulljulged mehed ja ettevaatlikud vanurid
"Ujumisoskuse hinnangutes esineb selge korrelatsioon vastaja vanuse ja sooga: meeste ja nooremate inimeste hinnangud oma ujumisoskusele on kõrgemad ning naiste ja vanemate inimeste hinnangud oma ujumisoskusele on madalamad," ütles Päästeameti riskikommunikatsiooni ekspert Annika Koppel Delfile.
Sarnase tähelepaneku toob välja ka Eestis rannavalvet korraldava turvafirma G4S pressiesindaja Julia Garanža, kelle sõnade kohaselt näevad rannavalvurid enda igapäevases töös tihti olukordi, mis seda seaduspära kinnitavad.
"Tihti tulevad just vanemad inimesed rannavalvurite jutule ja paluvad, et neil mere ääres silm peal hoitaks. Nad räägivad, et on küll kunagi head ujujad olnud, ent kaldast kaugemale ujudes ei soovi nad enda turvalisust ohtu panna. Rannavalvel on sellise käitumise üle muidugi ainult hea meel," ütles Garanža Delfile.
G4S pressiesindaja hinnangul saavad rannavalvurid näiteid tuua nii mõistlikust, kohati isegi alalhoidlikust käitumisest kui ka liigsest hulljulgusest.
Ühe negatiivse näitena toob Garanža välja juhtumid, mis on tekkinud, kui surfarid meres tuule kaotavad ja on sunnitud ise kaldale ujuma. "Rannavalvel tekib ikka olukordi, kus mõni surfar või lihtsalt hulljulge on sattunud kaldast kaugemal hätta ja klammerdub meeleheitlikult poi külge, sest ei suuda omal jõul enam rannale tagasi ujuda," sõnas Garanža.
Asi on suhtumises
Ehkki rannavalve on Eesti populaarsemates randades päevasel ajal kohal, et hoida ära ohtlikke olukordi, hukkub Eesti veekogudes seni keskmiselt 60-70 inimest aastas.
Päästeameti kinnitusel ei saa kogu uppumissurmade vastutust siiski inimeste puudulike veespordivõimete ja hulljulguse kanda jätta.
"Küsimus on elu jooksul välja kujunenud valedes hoiakutes ja sageli vähestes veeohutusalastes teadmistes," kommenteeris Koppel. "Seepärast on uppunute seas ka hea ujumisoskusega inimesi, kes olid näiteks alkoholijoobes või hüppasid vette tundmatus kohas, ei hinnanud adekvaatselt veekogu ohtusid või ei kandnud paadis päästevesti."
Koppeli sõnul tuleb uppumissurmade vähendamiseks alustada inimeste suhtumise muutmisest. "Väljakujunenud hoiakute muutmine on pikaajaline protsess, kuid sel on otsene mõju käitumisele ja viimaks ka uppumissurmadele," ütles ta.
Veeharidus kõigile
Kuigi üsna suure osa hättasattunutest ajab merel ummikusse nende suhtumine, on siinkohal üheks ujumisoskust mõjutavaks teguriks ka siiski puudulik praktika ja asjakohane haridus.
Päästekeskuse riskikommunikatsiooni eksperdi Annika Koppeli hinnangul on paljudel lastel paremad tingimused ujuma õppimiseks kui nende vanemate kooliajal. Sellest tulenevalt on on ka oskused sageli nooremal põlvkonnal paremad.
"Lisaks koolis antavale ujumisõppele võiksid vanemad ise ka oma lapsi ujuma õpetada. Sageli ainult sellest ei piisa, et koolis õpetatakse, annab Koppel nõu. Koppel möönab, et üks idee, kuidas üldist ujumisoskust parandada, oleks ka näiteks randades pakutav õpe, mis keskenduks just täiskasvanutele.
Päästeamet loodab inimeste teadlikkust ja veeohutust puudutavat tähelepanelikkust kasvatada meediakampaaniate, avalike ohutuspäevade ja keskkooliõpilaste ning ajateenijate veeohutuskoolitustega.
Päästeameti näpunäidete kohaselt saab iga inimene ka ise enda ujumiskoskusele adekvaatse hinnangu leida. Selleks tuleks üritada puhkamata ujuda kaheksa basseinipikkust (200 meetrit) ja kui see suudetakse ära teha, siis võib oma ujumisoskust juba heaks lugeda.
