Politsei- ja piirivalveameti dokumentide taotlemispunkt kolis paar kuud tagasi Järvele. See on kahe suure maantee vahel peidus olev pisike ja romantiline miljööväärtuslik asum, mis ei olegi kesklinnast nii kaugel, aga sinna pääsemine ei pruugi osutuda nii lihtsaks, nagu politsei viidanud on.
Politsei kolis oma dokumentide taotlemise kontori Järvele minu naabriks. Politsei peab asukohta mõistlikul määral ligipääsetavaks, kuid sinna pääsemine tekitab inimestele siiski palju peavalu.
„Värske maja on aga moodne ja avar, seal on mugav töötada ning ka klientidel käia. Asukoht on linnatingimustes mõistlik, kindlasti võidavad autojuhid, kuna parkimiskohti on maja ümbruses palju rohkem kui Sõle või Vilmsi tänaval,“ selgitas Põhja prefekt, kui esindust avati. „Asukoht on mugav ka ühistransporti kasutatavate töötajate ja klientide jaoks,“ kinnitab maja haldava Kaamose koduleht.
Ühistranspordi abil sinna pääseda soovivad inimesed seda seisukohta ei jaga. „See on pornograafia,“ võttis üks täies elujõus dokumenti taotlemas käinu olukorra kokku ja viitas, et lapsevankri või ratastooliga sinna saamist ei kujuta ta üldse ette. „Mis siis saab, kui lumi maha tuleb?“ küsis ta. Ja ta ei ole ainus, kes nii arvab. Millest selline vastuolu? Järvekana arvan ma vastust väga hästi teadvat.
Enamik Järvet kesklinna ja Harjumaaga ühendavat ühistransporti ei liigu Järvele mitte Tammsaare teed, vaid Pärnu maanteed mööda, kusjuures Virust Järvele jõuab buss 11-13 minutiga. See on nii olnud aastakümneid ja on inimestele hästi teada, kuid politsei mainib esindusse kohale saamise juhendis Järve bussi- ja rongipeatuses peatuvaid busse viimasena. (Esikohal on bussid 12 ja 13, millega saab sealt väga mugavalt Mustamäele ja Õismäele, aga ka Lasnamäele, kus on oma PPA teenindus olemas. Koos nendega märgitud bussid nr 20 ja 20A käivad kas kord tunnis või veelgi harvem. Viimasena märgitud 23 on mainituist tihedaim, kuid loksub kohale ringiga ja sõit võtab kaua aega.)
Samuti ei pane politsei rõhku uutele oranžidele rongidele. Järve ei ole mingi Mordor – rong sõidab Balti jaamast Järve peatusesse kaheksa minutit. Ei jõua ennast õieti rongi wifi külge ühendadagi, kui juba peab maha minema. Rongipeatusest läheb esindusse otseteed pidi neli minutit. Kui on kevad, saab jalutada sireliõite lõhnas...
Mis ühendab neid kahte kiiret ja tihedat ühendust? Ja miks on inimestel neid kasutades Tammsaare ärikeskuses asuvasse politsei esindusse pääsemisega nii palju häda?
Kohalik teab vastust: Järve ise on väga hästi ligipääsetav, küll aga on Tammsaare ärimaja ja selle kõrval olev Tondi kasarmukompleksi kuuluv turvafirma tühjaks jäänud kontorihoone planeeritud justkui vaakumisse. Mõlemad majad seisavad seljaga elurajooni poole, mille osad nad on, ja mille kaudu jõuavad sinna Pärnu maantee tihedat ühistranspordiühendust ja Nõmme-Riisipere-Paldiski suuna ronge kasutavad inimesed. Kummagi majani ei pääse ühistranspordilt tulles mugavat teed pidi.
Otseühendused uue esindusega lähevad garaažide vahelt, läbi mudalompide ja üle muru. Nendes kohtades, kus on kõva teekate olemas, kas pole kõnniteid, või on rampideta järsud trepid ja alla laskmata äärekivid. Ligipääsulahendus on nii piinlik, et kui ma oleks riikliku tähtsusega ametiasutus, siis ma ka teeskleks, et seda ligipääsu pole olemas. Et olukorda illustreerib kõige paremini visuaal, siis joonistasime selle tee kaardile ja pildistasime üles. Vaadake, klikkige kaadrile lisatud markeritel, uurige fotosid ja saate aru, et ka teil oleks piinlik kellelegi sellist takistusradade labürinti soovitada. Aga ometi on see enamikul juhtudel mugavaim kohale saamise variant.
Otsetee alternatiivina saab muidugi välja nuputada peaaegu mõistliku ringiga mineva tee – kaks neist on samuti kaardil. Eks Tammsaare teed pidi Tammsaare teel asuvale asutusele lähenemine tundub ju idee poolest mõistlik, aga on tegelikkuses ebameeldiv ja otseteega võrreldes tüütult ajamahukas. Ebameeldiv, sest kõndida tuleb müra ja rikutud õhu käes. Tüütult ajamahukas, sest õigel pool teed pole kõnniteed ja tuleb üle suure maantee sildade-tunnelite ringitades edasi-tagasi ja üles-alla sõeluda. Kokkuvõttes võtab see kauem aega kui otse minek, kuid ometi võib see lumisel talvel osutuda ainsaks ratastel läbitavaks variandiks, sest pisikese Järve asumi väikestel tänavatel ei ole kõnniteid ja lumesahk on harv külaline.
Ometi ei päästa mis tahes buss või kumbki ring sellest, et tänavalt Tammsaare ärikeskuse sissepääsuni pääsemiseks tuleb üles ronida treppidest, millest ühelgi pole kaldteed.
Tammsaare ärimaja ligipääsetavus ratastoolis liiklejale on üldse üks väga halb nali. Maja ühendab Tammsaare teega järsk trepp, kaldteed pole. Ümber nurga asuva parkla sissesõidu ääres asuv kõnniteejupp on nii kitsas, et ratastool ei pruugi sinna ära mahtuda. Jääb veel põhimõtteline võimalus siseneda majja parkimismajapoolsest tagauksest ja jõuda maja ette fuajee kaudu, aga selle ukse avamiseks on vaja kiipi. Seega lapsevankri ja ratastooliga liiklejad – aga neilgi on dokumente vaja –, peavad auto näo pähe tegema ja sõiduteel taksodega konkureerima. Ja isegi kui õnnestub jõuda vahetult maja ees olevale jalakäijate alale, siis seegi on pidevalt täis pargitud küll luksusautosid, küll taksosid, küll elektriautosid. Mis jalgrattaparklasse puutub, siis see näeb välja, nagu kõige vaesena valla kõige vaesemalt lasteaialt saadud kolmanda ringi annetus. Põhjamaade kvaliteedist on asi väga kaugel.
Mõista, et piirkonna planeerimisel ja arendamisel on tehtud vigu, et arusaam ligipääsetavusest on vahepeal küpsenud autojuhikesksest laiapõhjalisemaks. Mõista, et asutakse linnakeskkonnas, mis tähendab, et sidusus keskkonnaga on miski, mis loob kinnisvarale lisaväärtust. Kas teadsite, et Tammsaare ärimajas on ka poed? Samuti söögikoht, lillepood ja kohvipood? Ma olen selles asumis elanud kauem, kui sel majal aastaid on, aga ma ei teaks seda, kui ma poleks ise vahepeal seal majas tööl käinud, sest maja liiklusskeem on selle ümbruskonnast isoleerinud. See möödalaskmine on nii linna kui ka kinnisvaraarendaja oma.
Lahendus oleks selle valemoodsa ja halvimas mõttes uueaegse ärikvartali liikluslahendust täiendada. See eeldab koostööd linna, Tammsaare ärimaja peremehe Kaamose, turvafirma G4S-i, parkimismajataguste garaažide omanike, linnaplaneerimsspetsialistide ning Järve asumi elanike vahel, kes sealset maastikku kõige paremini tunnevad.
Ideaalis tooks näärivana G4S-ile oma praegu tühjalt seisvale kontorile uue omaniku, kes oleks terviklikust liikluslahendusest huvitatud. Näiteks võiks linn selle ära osta ja teha sinna majja midagi lõbusat – näiteks pisikese jäähalli või edgarikohviku –, ning ühtlasi liiklusskeemi läbi mõeldult lahendada. Kui enne tegi see õnnetu mudarada teel toidupoodi tuska peale minu üsna vähestele, siis nüüd tahab vähemalt pool Tallinna ja terve Harjumaa sinna mugavalt kohale jõuda, et ID-kaarti kätte saada. (Ja mis e-riik me ilma ID-kaardita oleksime?) Ja vaevalt, et politsei kolis sinna selleks, et sealt kohe jälle minema kolida. Nii et avalikkuse huvi kastis on linnuke kirjas. Ning piirduma ei peaks kujutlusvõime vaid nende kahe krundiga, millest äsja juttu oli - sealsamas lähedal Tammsaare tee ääres on ka piimavabriku kvartal, kuhu alles äsja rajati samamoodi naabritest isoleeritud liikluslahendusega kontorihoone, kus pesitseb Eesti Energia. Teisel pool teed asuv sama vea käes kannatanud kontorihoone sai sel suvel lõpuks kõnnitee, miks mitte head praktikat laiendada...
Lõppu ka üleskutse. Kui mõni linnalaborant või seminaritööteemade puuduse käes vaevlev tulevane linnaplaneerija tunneb, et tahaks parema alternatiivi paberile panna – palun, ära hoia ennast tagasi ja mida rohkem teid on, seda uhkem. Siin on lünk, mis vajab täitmist. Kui tekib hea, konkreetne ja teostatav lahenduse idee, siis äkki sütitab see ka ametnikku ja kinnisvaraarendajat. Inimsõbraliku peatänava rajamise plaan annab lootust, et sidus ja mõnus linnaruum levib ja saab teoks nii linnasüdames kui ka sealt veidi eemal, Tammsaare teel.
