Juba mitu aastat on paljude vähipatsientide viimaseks õlekõrreks fond "Kingitud elu".

Rahvasaadik Viktoria Ladõnskaja kirjeldas tänasel riigikogu istungil tüüpilist olukorda. "Patsient saab teada, et tal on diagnoositud vähk ja metastaasid, aga kuna vähk on viimases staadiumis, siis operatsiooni ei tule. Mõnedel juhtudel öeldakse inimesele, et tegelikult on olemas ka ravim, mis võib haiguse kulgu mõjutada, vähendada valu, pikendada kvaliteetset elu või isegi ravida su terveks. Kuid see pole kättesaadav, sest haigekassa seda ei rahasta. Ravimi hind on umbes 5000 – 6000 eurot kuus. Selle teadmisega, et summa on üsnagi suur ja keegi seda ei anna, väljub kodanik kabinetist."

Minister Jevgeni Ossinovski andis rahastamise teemal aru. "Ei ole ühtegi ravikindlustussüsteemi, mis hüvitaks kõiki müügiloaga ravimeid – ei ole sellist asja olemas! Sellel on erinevaid põhjuseid. On neid süsteeme, kus üheks põhjuseks on kindlasti see, et opereeritakse piiratud ressursi tingimustes, ja loomulikult, kui otsustatakse suunata teatud osa ressurssi prioriteetselt ühte kohta, siis see tähendab, et kuskile mujale sedasama ressurssi suunata ei ole võimalik," selgitas ta. "Kui haigekassa kogueelarve on umbes 1,1 miljardit eurot, siis ravimihüvitised moodustavad sellest minu mälu järgi umbes 130 miljonit. Katmata ravivajadus, eriarstiabi on hinnatud umbes 70 miljonile eurole. Kui me otsustame, et me tahame ravimihüvitistesse panna täiendavaid vahendeid, siis seda otsust on võimalik teha, aga loomulikult tuleb see millegi muu arvelt ja siis on küsimus, missuguse prioriteedi seadmine, missuguse kulu tegemine annab süsteemi mõttes Eesti patsientuurile kõige parema tervisetulemi. Kas see, et näiteks mõni inimene saab kiiremini operatsioonile, saab oma mured sellisel viisil lahendatud, või mõni teine inimene saab mõne kallima ja uue ravimi. Ja loomulikult neid kaalumisi vastavalt olemasolevale metoodikale teeb haigekassa pidevalt. Ja paraku ühes suunas otsustamine tähendab mitteotsustamist teises suunas ja loomulikult, nagu öeldud, on see inimlikult alati valus."

Ta jätkas: "Teine põhjus, miks kõiki ravimeid ei hüvitata, peitub selle meditsiinilises tõenduspõhisuses. Nimelt, farmakoloogilised ettevõtted toovad turule iga-aastaselt sadu ja sadu uusi ravimeid, ja seda vist ei ole veel, välja arvatud geneerikute puhul või geneeriliste ravimite puhul, ei ole kunagi juhtunud seda, et uus ravim oleks odavam kui eelmine. Geneeriliste ravimite puhul see niimoodi on definitsiooni järgi, teiste puhul ikka kallimad. Kui me vaatame agregaatnumbreid, siis viimase – ma räägin mälu järgi siin sissejuhatuseks – 25 aasta jooksul on keskmiselt uue vähiravimi hind tõusnud umbes kümme korda, samal ajal patsientide tervisetulem ehk elulemus, mida siis mõõdetakse selle kaudu, on suurenenud marginaalselt. Ehk siis ravimid on läinud kallimaks, natuke on sellest paranenud ka tervisetulem, aga summa summaarum on ravimifirmad saanud riiklike süsteemide arvelt rikkamaks."

Ossinovski tõi välja, et ka rikkamad ja suuremad riigid ei suuda teatud ravimeid, mis on efektiivsed, kõikidele patsientidele enam kättesaadavaks muuta, kuna nende kulu on liiga suur. "Või ei võeta uusi ravimeid, mida tõesti väga kiiresti tuuakse turule, aga mille efektiivsus selgub 3–4 aasta pärast, ei võeta neid turule sisse sellepärast, et ta on väga kallis ja selle kulutõhusus ei ole tõestatud."

Ta väitis ka, et fondiga tehakse koostööd. "Ma olen väga tänulik sellele fondile selle töö eest, mida nad teevad. Seda tüüpi mudelid toimivad enamikus riikides, kus nendel juhtudel, kui uued innovaatilised ravimid kas ei ole veel piisavalt tõendatult efektiivsed või on nende hinnad riiklikule süsteemile niivõrd kallid, et me ei saa neid võtta endale pardale, siis hea tegevuslikud fondid ka üksikjuhtumitel aitavad inimesel selle viimase õlekõrre ära kasutada, mis võib olla meditsiiniliselt ka tõendamatu, aga on inimesele igal juhul oluline. See on väga tänuväärne töö ja loomulikult oleme selle eest tänulikud. Ja kindlasti peame vähiravifondi oma heaks koostööpartneriks."