Ossinovski kiri parteikaaslastele: osades küsimustes on valitsus klammerdunud dogmadesse ning sel puudub tõsiseltvõetav siht ja julgus

Sotside juhiks pürgiv Jevgeni Ossinovski saatis erakonnakaaslatele kirja, milles tõi välja oma nägemuse erakonna edasisest arengust ning põhimõtetest. Avaldame alljärgnevalt selle kirja täismahus.

Head erakonnakaaslased!

Olen saanud kirja esimesed mõtted sellest, mida teeksin erakonna esimehena nii organisatsiooni arendamises kui ka riigijuhtimises. Kui teil on küsimusi või ettepanekuid, andke julgesti teada.

Ilusat algavat nädalat,

Jevgeni

Eesti vajab tugevaid sotsiaaldemokraate

Kesine valimistulemus ja väheambitsioonikas koalitsioonilepe näitavad, et erakond vajab praeguses etapis uut ja julget plaani, kuidas minna edasi. Peame muutuma seesmiselt tugevaks ning tegema oma hääle kõlavamaks nii valitsuses kui ka ühiskonnas. Eesti vajab tugevaid sotsiaaldemokraate.

Meie tugevus põhineb sisulisel dialoogil erakonna piirkondlike organisatsioonide ja juhtpoliitikute vahel, toimival sisedemokraatial ning erinevate seisukohtade austamisel. Minu viis sammu erakonna tugevdamiseks on järgmised.

1) Regionaalpoliitilise kompetentsi kaasamiseks luua meie kohaliku tasandi poliitikutest koosnev erakonna põhikirjaline juhtorgan – omavalitsuskogu.

2) Tugevdada isikliku sidet erakonnaliikmete ja esimehe vahel. Piirkondade külastamine ja liikmetega suhtlemine peab toimuma ka üldkogude vahelisel ajal.

3) Arutada kõik olulisemad otsused erakonnas põhjalikult läbi. Luua digitaalne kaasamisplatvorm, mis võimaldab modereeritud debativoorude läbi viimist ning ekspertide kaasamist konkreetsetes küsimustes.

4) Tugevdada sõsarorganisatsioonide rolli erakonna poliitika kujundamises, nähes neis ajutrusti, mitte pelgalt kampaaniaabilisi.

5) Formuleerida realistlikud ning pädevad seisukohad majandus- ja maksupoliitikas, tõstes erakonna usutavust selles valdkonnas. Eesti inimesed ning meie erakonna liikmed ootavad suurte probleemide lahendamist ning muutust riigivalitsemises. Olime ise aastate jooksul nende muutuste eestkõnelejad. Sellel taustal on mõistetav ka pettumus uues valitsuses. Tõsi, võib rahule jääda lastega perede toetussüsteemi parandamisega – lastetoetuste tõus, elatisrahafond, huviringitoetus on kindlasti sammud õiges suunas. Muudes küsimustes on valitsus aga klammerdunud dogmadesse ning sel puudub tõsiseltvõetav siht ja julgus, kuidas Eestit edasi viia. 

Mõistagi peab erakond oma ideede teostamiseks kuuluma valitsusse. Samas ei saa seda teha olulistest põhimõtetest loobumise hinnaga. Lähinädalatel saavad kõik koalitsioonierakonnad endale värske mandaadiga juhatused, kusjuures kahes erakonnas on mitu kandidaati ka erakonna esimehe kohale. Pärast seda on mõistlik hinnata sõlmitud koalitsioonilepet värske pilguga ning leppida kokku uutes koostööalustes.

Sotsiaaldemokraadid peaksid seisma järgmiste põhimõtete eest:

1) Viia läbi süsteemne maksureform, mille tuumaks on kuni keskmist palka teenivate inimeste maksukoormuse jõuline vähendamine ning vara suurem maksustamine. Tööhõive suurendamiseks ning väljarände pidurdamiseks seada eesmärgiks tulumaksuvabamiinimumi lähenemine alampalgale. Pidada maksumuudatuste puhul oluliseks regionaalse kihistumise vähendamist.

2) Demokraatiapaketi ning Rahvakogu ettepanekute realiseerimine, sh arutu rahapõletamise piiramine kampaaniates ning kinniste parteinimekirjade kaotamine. Valimisvõitluse keskmes peavad olema poliitilised ideed ja väärtused, mitte üle võimendatud propagandistlikud loosungid.

3) Majandusarengu kindlustamiseks prioritiseerida investeeringuid haridusse. Eesti õpetajad saavad OECD riikide seas üht madalaimat palka, mistõttu ei suuda me õpetajaks meelitada motiveeritud ja andekaid noori. Samal ajal on ligi kolmandik meie tööjõust erialase kvalifikatsioonita, mis pärsib tootlikkuse kasvu. Et liikuda globaalses väärtusahelas ülespoole, teha targemat ja kallimat tööd, peame panustama tulevaste põlvede haridusse ning tänaste töötajate täiendõppesse. Praeguse valitsuse kurikuulsas Exceli tabelis ei ole haridusele aga lisaraha ette nähtud. Peame seisma vastu üleüldisele stagnatsioonilisele mentaliteedile, mille tunnuslauseks on „niikuinii mitte midagi ei muutu!“. Selle asemel, et põhjendada, miks kuidagi teisiti ei saa, peame leidma sisemise kindluse ning ütlema selgelt: „Saab küll!“