“Õpetajatest on hakatud rääkima turumajanduslike terminitega,” ütles Tallinna pedagoogikaülikooli filoloogiateaduskonna dekaan Marju Torp-Kõivupuu Eesti Päevalehele. “Õpetaja on teenusepakkuja, kes vastutab selle eest, et õpilased oleksid läbilöögivõimelised.”

“See, et õpilaste ja lapsevanemate nõudmised õpetajatele on muutunud, on iseenesest loomulik, asub Eesti Päevaleht juhtkirjas Maimetsa poolele. “Õppetöö köitvamaks muutmine ei pruugi samas tingimata tähendada kvaliteedi langust — ent selleks vajavad õpetajad korralikku täiendkoolitust.”

Haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas on nimetanud haridussüsteemi klientideks õpilasi ning teenindajateks ministeeriumi ja õpetajaid.

Torp-Kõivupuu hinnangul võiksid õpetaja ja õpilane ikka pigem partnerid olla. Ka pedagoogikaülikooli lektor Katrin Aava leiab, et kui õpetajat peetakse teenindajaks, ei suuda ta tagada õpilasele vajalikku vaimsete ja eksistentsiaalsete küsimuste arutelu.

“Teenindaja ja kliendi suhted pole kuigi lähedased,” sõnas õpilasomavalitsuste liidu juhatuse esimees Kristel Niisuke, “pigem peaks õpetaja olema juhendaja, kes aitab iseseisvalt mõelda.”

Haridustöötajate liidu juht Sven Rondik tunnistab, et õpetaja prestiiž viimaste aastatega langenud. Tema sõnul on viimastel aastatel sagenenud juhtumid, et lapsed või vanemad pedagoogi lausa füüsiliselt ründavad. “Enamasti neist asjust rääkida ei taheta, vaid üritatakse omavahel ära lahendada,” kõneles Rondik. “Eks see käib ju õpetaja maine pihta ka, kui ta saab näiteks poisikeselt tooliga vastu pead.”

Haridus- ja teadusminister Toivo Maimetsa hinnangul peavad õpetajad kohanema demokraatlikus riigis elamise reeglitega. “Kes täna piletit ei osta, on homme jänese rollis,” teatas ta. “Suur osa õpetajaid peaks täna uuesti koolipingis istuma.”