Rahvus on inimkogukonna üks viis ennast määratleda, kirjutab Õnnepalu Eesti Päevalehes. „Rahvus on inimgrupp, mis on ennast poliitiliselt nii määratlenud ja mis püüdleb iseseisvusele, kui ta seda veel saavutanud pole.”

See iseseisvusepüüd eristabki rahvusi teistest inimkogukondadest. „Teistest erineva keele olemasolu ei tee veel ühest inimgrupist rahvust. Nii on eestlased, prantslased, kurdid ja baskid kahtlemata rahvused. Neenetsid, marid, laplased või setud aga pole seda. Need on etnosed, hõimud, rahvad,” ütleb Õnnepalu.

Rahvust ei saa aga üles ehitada ainult ülevalt poolt ja ükskõik mis kogukondadest, toonitab Õnnepalu. “Võib-olla on asi ka selles, et rahvuste ülesehitamise aeg ajaloos on lihtsalt juba läbi,” lausub ta. Vaja oleks ehk midagi uut?”

See uus paistabki olevat igasugused mitterahvuslikud kogukonnad, identiteedid, mis võivad olla nii rahvusesisesed (võrokeste taassünd) kui ka rahvusteülesed (katoliiklased, muhameedlased), lausub Õnnepalu ja nendib: mis saab uues koosluses demokraatiast, on juba hoopis teine teema.