ONLINE-INTERVJUU | Perearstid vastavad: mida üldse tohib eneseisolatsiooni ajal teha? Kui praegused meetmed ei paista toimivat, mis edasi?
Kui ma ise kannan siseruumis maski ja hiljem selgub, et samas ruumis oli koroonahaige - kas pean ikkagi eneseisolatsiooni jääma? Või piisas, et mul oli mask?
Maski kandmine eneseisolatsioonist ei vabasta, küll aga vähendab nakatumise võimalust. Eriti siis, kui mõlemad osapooled maski kannavad.
Kuidas selle eneseisolatsiooniga on. Mida on lubatud teha lisaks jalutamas käimisele: toidupoode võib külastada? Mida veel?
Selle kohta on Terviseametil lehekülg liikumispiirang, eneseisolatsioon, karantiin. Täpsemalt saab lugeda SIIT.
Laias laastus on nii, et COVID-19 haiged peaksid püsima täielikus eneseisolatsioonis ja neil on keelatud lahkuda oma elukohast alates koroonaviiruse diagnoosimisest kuni tervenemiseni. Elukohast võib lahkuda vaid tervishoiutöötaja või politseiametniku korraldusel või hädajuhtumi korral, kui ohus on inimese elu või tervis.
Lähikontaktsed, kellel puuduvad haigustunnused, võivad kodust lahkuda igapäevaseks toimetulekuks hädavajalike kaupade hankimiseks, samuti võib õues käia, kui hoitakse distantsi teiste inimestega. Sel juhul peab inimene võtma kasutusele kõik meetmed, et viiruse võimalikku levikut tõkestada: kasutama näomaski, kasutama kindaid või desinfitseerima käsi, hoidma distantsi teiste inimestega ning valima kodust lahkumiseks sellise kellaaja, kus on teiste inimestega kokkupuutumise võimalus kõige väiksem.
Kas mingil kujul peaks maske kandma ka spordiklubides, jõusaalides?
Spordiklubid ja jõusaalid on viiruse leviku seisukohast väga kõrge riskiga asutused, samas on liikumine tähtis nii kehalise kui vaimse tervise hoidmisel. Parim oleks, kui treeningud saab teha välitingimustes. Arusaadavalt on oodata ilmastikuolude halvenemist ja õue lihtsalt ei kutsu. Siseruumides treenimise puhul on oluline, et ruumid oleksid hea ventilatsiooniga, et spordivarustust desinfitseeritaks ja et ruumides viibivat inimeste arvu oleks piiratud.
Maskide kandmine treeningutel on soovituslik, kanda võib kirurgilist maski või riidest maski. Siiski on sportides hingamistöö intensiivistumise tõttu maskide efektiivsus väiksem kui tavaolukorras vaikselt nina kaudu hingates. Samuti võivad maskid sportimise käigus kiiremini niiskuda, mis omakorda veelgi vähendab maskide kaitsevõimet. Rääkimata sellest, et maskid muudavad sportimise ilmselt päris ebamugavaks. Seega - nagu valitsus ütleb, maskide kandmine on tugevalt soovituslik, aga nende kasutamise kitsaskohtadest peaks olema teadlik ja seda olulisemad on muud ohutusmeetmed nagu 2+2 reegel ja hea ventilatsioon.
On inimesi, kellele maskid vastunäidustatud. Näiteks astmaatikud. Nende puhul on ka riiklikes korraldustes erandid. Meie poole on aga pöördunud ka mitme autistliku lapse vanemad. Need lapsed ei suuda maskiga harjuda, ajab neid segadusse. Mis neile lapsevanematele soovitaksite, kas ikkagi proovida last harjutada maskiga või pigem mitte?
Maski kasutamine on keelatud alla kaheaastastel lastel, inimestel, kellel tavaõhku hingates langeb hapniku tase veres allapoole normaalset (reeglina on need raskete kopsu- ja südamehaigustega patsiendid, kes vajavad kodust hapnikravi) ning inimestel, kes erinevatel põhjustel ei ole võimelised oma maski ise eemaldama (näiteks inimesed, kellel on halvatus, kes on voodihaiged, teadvusetud, sügava psüühikahäirega inimesed vm).
Maski kandmise kohustust ei ole alla 12-aastastel lastel. Igasugused muud kroonilised haigused, nt raviga hästi kontrollitud astma või kompenseeritud südamepuudulikkus, ei ole maski kandmise vastunäidustus.
Autismispekter on lai ning selles osas ei ole võimalik ühtset soovitust anda. Kui maski kandmine tekitab autismiga inimesel tugevat vastureaktsiooni, siis loomulikult ei ole selle kandmine esmatähtis. Seda enam tuleks vältida rahvarikkaid kohti ning jälgida käte hügieeni.
Tihtipeale ei ole maski kasutamisel tekkiva ebameeldiva tunde taga mingi haigus, vaid hoopis harjumatusest tekkiv ebamugavustunne või ärevus. Sel juhul tuleb proovida erinevaid maske ning leida endale sobiv variant, mis ärevust esile ei kutsu; tavaliselt on mugavam kanda riidest maske. Maski kandes on küll vaja natuke suuremat hingamistööd, kuid mõõdetavat hapnikupuudust maskid reeglina ei tekita.
Kas migreen on näidustus maski mittekandmiseks?
Ei ole.
Kas perearst hakkab jagama tõendeid inimestele, kellele maski ette sundimine mõjub halvasti - kroonilised haigused jne. Kui mitte tema, siis kes? Näiteks, kuidas muidu teatris või töökohal selgitada, miks maski ei kanna.
Maski kandmine ei ole praegu Eestis kohustuslik, vaid tugevalt soovituslik. Perearstid selliseid tõendeid ei väljasta.
Maski kandmise vastunäidustusi ei ole palju: maski ei tohi kanda alla kaheaastased lapsed, inimesed, kes on teadvuseta, kes ei suuda seda ise eest ära võtta ning tõsise hingamispuudulikkusega patsiendid.
Enne maskist täielikult loobumist tuleks proovida erinevaid variante - materjalidel on väga suur roll ning tihtipeale on riidest maskid mugavamad kui ühekordsed maskid.
Mis teie soovitaks: mis valida, pigem ühekordsed maskid või sellised, mida saab korduvalt kasutada?
See sõltub inimese isiklikust eelistusest ja osaliselt ka majanduslikust võimekusest. Meditsiinilised maskid on süljepritsmete leviku tõkestamisel efektiivsed, kuid nende kasutamine on ajaliselt piiratud ja keskkonnasäästlikkuse mõistes täielik katastroof. Mitmekordsest riidest maskid jäävad efektiivsuse osas meditsiinilistele maskidele alla, kuid on siiski piisavalt tõhusad, et suudavad nakatumise tõenäosust vähendada. Kuna neid võib pesta kuuma veega ja korduvalt kasutada, on need oluliselt loodust säästvamad. Valikut tehes tuleks arvestada ka mugavust - inimeste näod on erineva suurusega ja mis ühel istub mugavalt, võib teisel kõrvatagused hellaks soonida.
Pigem soovitaks jätta ühekordsed maskid meditsiiniasutustele kasutamiseks ning endale muretseda mugavad korduvkasutatavad riidest maskid, mida saab koduste vahenditega pesta. Nii ei teki probleemi, et maske jääks tervishoiuasutuste jaoks puudu ning sellega aitame kaasa ka looduse säästmisele.
Kas ka koolides võiks/peaks maskikandmine kohustuslik olema või pole seal levikuga nii suure probleeme?
Alla 12 aastastel lastel maskikandmise kohustust ei ole. Lisaks on näha, et mingil põhjusel ei ole SARS-CoV-2 laste hulgas väga leviv nakkushaigus - palju tõenäolisem on, et lapsel esinevad teised ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonid. Sellest hoolimata peavad ka lapsed haigusnähtude tekkel koju jääma.
Kui inimesed hakkavad korralikult maske kandma, aga nakatumisnäitajad ei lange. Mis meetmeid võiks veel kehtestada?
Maskide kandmine on ainult osa soovituslikest meetmetest - vältida tuleb rahvarikastes kohtades viibimist ja kui see ei ole võimalik, hoida teistega distantsi, lisaks on väga oluline kätehügieen. Selleks, et haiguse vältimise meetmed töötaksid, peaks neid järgima võimalikult palju inimesi.
Kui nakatumisnäitajad piisavalt ei lange, siis järgmiste meetmete kehtestamine on riigijuhtide ülesanne. Maailmas kasutatakse erinevaid meetmeid: kindlaks määratud suhtlusvõrgustikud loetud arvu inimestega, liikumispiirangud kas kindlatel kellaaegadel või kodust mõõdetud kilomeetritega. Kui muu ei aita, võib vajalikuks osutuda riigi või osade piirkondade "lukku keeramine". Lukku keeramine on küll viimase valiku abinõu, kuid mida varem seda rakendatakse, seda lühemalt seda vaja läheb ja seda efektiivsem see on.
Kuidas käituda, kui töökaaslase pereliikmel on koroonaviirus (ja haiguse ajal nad on kokku puutunud) ja too töökaaslane käib ikka tööl (testi pole teinud). On see lubamatu?
COVID-19 haigust põdeva inimesega koos elavad inimesed on lähikontaktsed, kes peavad kindlasti jääma kodusesse eneseisolatsiooni, et takistada haiguse levikut. Lähikontaktsena peab samamoodi viibima kodus ning vältima kõiki kontakte teiste inimestega.
Varasemalt võis lähikontaktsena eneseisolatsiooni lõpus helistada perearstile ja paluda saatekirja testimisele. Olen kuulnud, et enam perearstid lähikontaktsetele (kui pole just konkreetseid sümptomeid) saatekirja ei anna. Kas on nii, miks?
Perearstid suunavad testima ainult sümptomitega inimesi - nii inimesi, kellel ei ole kontakti SARS-CoV-2-positiivsega kui ka lähikontaktseid, kellel eneseisolatsiooni ajal on tekkinud haigussümptomid.
Ilma sümptomiteta lähikontaktsed, kes ei taha 14 päeva eneseisolatsioonis viibida, vaid soovivad 10. päeva järel tööle minna, peavad isolatsiooni lõpetamiseks tegema testi. Testima suunab sellisel juhul terviseamet.
Ilma sümptomiteta lähikontaktseid varem testimisele suunata pole mõtet, sest negatiivne testitulemus ei välista haigestumist enne isolatsiooniperioodi lõppu - isegi siis, kui näiteks 3. või 5. kontaktijärgsel päeval on analüüs negatiivne, ei tähenda see seda, et oleks ohutu tavaellu tagasi pöörduda.
COVID-19 haiguse peiteperiood võib ulatuda 2-14 päevani, viirus on hingamisteedest leitav 1-2 päeva enne haigusnähtude teket. Seega, kui inimene haigestub näiteks 8. päeval pärast nakatumist, on viirust tema ninaneelust võimalik leida kõige varem 6. päeval pärast nakatumist - 3. päeval tehtud test on aga negatiivne ja ei anna kuidagi märku sellest, et poole nädala pärast inimene siiski haigestub.
Seepärast on otsustatud, et kui ilma ühegi sümptomita inimene tahaks tavaellu naasta varem kui ette nähtud 14 isolatsioonipäeva täitumisel, on võimalik terviseameti kaudu koroonatest anda 10. kontaktijärgsel päeval - sel ajal on tõenäoline, et kui nakatumine on toimunud, on ka test positiivne ning saadakse kätte ka need, kellel avaldub haigus ilma sümptomiteta. Kui inimesel pole raskust viibida isolatsioonis 14 päeva, näiteks saab ta tööd teha kodukontorist, ei ole testimine vajalik - 14 päeva kestnud isolatsiooni järgselt võib naasta tavaelu juurde ja testima ei pea.
On väga oluline, et perearstikeskused saaksid keskenduda haigete inimeste jälgimisele ja ravile, see aitab vähendada haigete valgumist EMOdesse ja pidurdada haiglate ülekoormust. Seetõttu korraldab lähikontaktsete testimisele suunamist terviseamet.
Kui koolilapsel on kurguvalu, kas siis võib laps koju jääda end ravima või peab kohe arsti poole pöörduma? Kas ise võin tööl edasi käia või pean ka kodus olema, testi tegema minema?
Laste puhul on palju suurem tõenäosus, et ülemiste hingamisteede viirushaiguse nähud on põhjustatud muude viiruste kui SARS-CoV-2 poolt. Sellest hoolimata peaks haigestumisest perearstikeskusele võimalikult kiiresti teada andma - seal aidatakse hinnata, kas oleks vajalik lapsele ka testimine korraldada.
Kui laps on noorem kui 10-aastane ning teadaolevaid lähikontakte viirushaigega ei ole olnud, siis tavaliselt ei ole testimine vajalik, välja arvatud juhul, kui lapsevanem seda ise soovib - selles vanuses on COVID-19 haigus pigem ebatõenäoline. 10-aastased ja vanemad lapsed saadetakse testile samadel põhimõtetel nagu täiskasvanud - ükskõik, millise ülemiste hingamisteede viirusinfektsiooni sümptomi tekkel, hoolimata sellest, kas on varasemat haiguskontakti teada või mitte.
Haigusnähtudega laps peaks koju jääma hoolimata sellest, kas tal on COVID-19 või mõni muu nakkushaigus. Kui laps on väike ja vajab kodust jälgimist, väljastatakse hooldusleht tavapärasel viisil.
Kui haigestunud lapsel pole SARS-CoV-2 testi tehtud või on testi vastus negatiivne, ei pea tema pereliikmed tingimata koju jääma. Perearstikeskustest suunatakse lähikontaktsed testima ainult siis, kui neil on tekkinud haigusnähud.
Mida teha, kui tuttav inimene keeldub sümptomite kiuste testima minemast? Kuhu pöörduda?
Kui inimesel tekivad haigusnähud, peaks sellest kohe teada andma oma perearstikeskusele ning koheselt koju isolatsiooni jääma. Kui inimene keeldub testist, siis käsitletakse teda selliste põhimõtete järgi, nagu oleks tal COVID-19: ta peab olema isolatsioonis vähemalt 14 päeva, lisaks peab olema möödas 72 tundi viimasest palavikust ja ägedad haiguse sümptomid möödunud. Inimese lähikontaktseid käsitletakse samuti nagu COVID-19 haigete lähikontaktseid.
Kui inimene ei ole nõus ka perearsti poole pöörduma ega kodusesse isolatsiooni jääma, siis võib teada anda ka terviseametile, et teil on kahtlus, et olete lähikontaktne inimesega, kellel võib olla COVID-19 haigus.
Kas gripp levib sel viirusehooajal tunduvalt vähem kui varasematel aastatel?
Gripihooaeg on Eestis alles algamas ning ei ole võimalik öelda, kas gripp levib tänavu rohkem või vähem kui varasematel aastatel. Õnneks on gripi ja koroonaviiruse vältimise põhimõtted täpselt samad - püsida haigena kindlasti kodus ning tervena vältida rahvarikkaid siseruume, pesta ja desinfitseerida sagedasti käsi ning kanda vajadusel maski. Seetõttu võib loota, et ehk tuleb gripihooaeg varasematega võrreldes leebem.
