Praegu on spetsialiseeritud vähiravi võimalik kolmes Eesti haiglas: Tartu Ülikooli kliinikumis, Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja Ida-Tallinna keskhaiglas. Kui süsteemset vähiravi saavad patsiendid eelmainitud kolmes Eestis haiglas, siis kiiritusravi osakonnad paiknevad ajaloolistelt väljakujunenult Tartu Ülikooli kliinikumis ning Eesti Onkoloogiakeskusest ületooduna Põhja-Eesti regionaalhaiglas.

Praegu on Eestis kuus väliskiiritusravi aparaati ehk 4,6 aparaati 1 miljoni elaniku kohta, millega Eesti jääb endiselt allapoole Euroopa mediaani. Ka siis, kui kahe regionaalhaigla plaanid täituksid ning Eesti saaks täiendavalt juurde veel neli kiiriitusravi masinat – neist kaks Põhja-Eesti regionaalhaiglasse ning kaks Tartu Ülikooli Kliinikumi –, siis jääks Eesti sellegipoolest ravi kättesaadavuse osas vaid Põhjamaade 2013. aasta taseme juurde.

Sisuline kvaliteetse ravi kättesaadavus sellega aga oluliselt ei paraneks. Nimelt suureneb elanikkonna vananemise ja suurema vähki haigestumise tõttu Euroopas juba aastaks 2025 kiiritusravi vajadus ligikaudu 16 protsenti. Samuti on viimasel kümnendil vähihaigete väliskiiritusravis laialdaselt kasutusele võetud mitmeid uusi efektiivseid ravimeetodeid, näiteks täppiskiiritusravi, IMRT, IGRT või radiokemoteraapia. Kõik need eelmainitud metoodikad on ühest küljest oluliselt tõhusamad ravitulemuse parandajad, olles oma radikaalsuselt võrreldavad kirurgilise raviga, samas aga väheste ravikõrvaltoimetega ning rakendatavad kehapiirkondades, kus kirurgiline ravi ei oleks tehniliselt võimalik. Teisest küljest on need metoodikad ülitäpsest kiiritusmahust tingituna ka väga töömahukad. See omakorda tingib patsientide selekteerimise enne kiiritusravijärjekorda lisamist ning lõpptulemusena süvendab niigi piiratud ligipääsu kiiritusravile.

Kiiritusravi vähese kättesaadavuse tõttu eelistatakse ravijärjekorra koostamisel patsiente, kelle kiiritusravi on tervistava eesmärgiga. Ülejäänud juhtudel selekteeritakse patsiente vastavalt alternatiivsete ravivõimaluste olemasolule. Nii näiteks moodustavad viimaste aastate Tartu Ülikooli Kliinikumi kiiritusravi patsientidest umbes 50 protsenti radikaalse radiokemoteraapia ehk samaaegse kiiritus- ja keemiaravi patsiendid, mis viitab otseselt kiiritusravi alakasutusele teistes patsiendigruppides.

Ida-Tallinna keskhaiglal on käesolevaks hetkeks välja arendatud efektiivselt toimiv vähiravi süsteem, kus haiglatevahelises onkoloogide koostöös on kiiritusravi vajavad patsiendid suunatud vastavalt võimalusele eelistatult Põhja-Eesti regionaalhaiglasse või Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kuna mõlemas Eesti kiiritusraviga tegelevas haiglas jätkuvad raviressursiprobleemid, mis piiravad efektiivsemate ravimetoodikate laialdasemat kasutuselevõtmist, siis ei ole lähemas tulevikus ette näha kvaliteetsema kiiritusravi kättesaadavuse paranemist, rääkimata siis võimalustest kliiniliseks teadusarenduseks, mida Tartu Ülikooli Kliinikumis püütakse alustada.

Väliskiiritusravi puudumine uues Ida-Tallinna keskhaiglas loob olukorra, kus vähiravi tegelik eesmärk - parim ravikvaliteet - jääb hoolimata uuest infrastruktuurist saavutamata. Patsientide pendeldamine mitme haigla arstide vahel tekitab potentsiaalselt raviviivitusi takistades parema ravitulemuse saavutamist, rääkimata patsientidele ebamugavuse tekitamisest. Lisaks eeltoodule ei soodusta konkurentsi kunstlik mahasurumine jätkusuutlikku arengut kvaliteedis vaid pigem soodustab monopoolse seisundi saavutanu mugandumist.

Eeltoodust lähtudes on EKOS-i hinnangul uues Ida-Tallinna Keskhaiglas Eesti vähiravi kvaliteedi edasiseks tõstmiseks hädavajalik luua patsientidele võimalus saada lisaks süsteemsele ning kirurgilisele ravile ka kiiritusravi.