Öine Vahtkond: lõhkujaid oli kõigest kümmekond

 (117)
Öine Vahtkond
Foto: Andres Putting

Öise Vahtkonna liider Aleksandr Korobov väidab, et need, kes pronksiööl aknaid sisse lõid, ise poode ei röövinud.

“Kino Kosmos ees olid ühest kauplusest mingid karbid välja tõstetud. Need pandi põlema. Inimesed olid Pärnu maantee blokeerinud ja hakkasid autosid peksma," kirjeldab Korobov esimese pronksiöö sündmusi Maalehes. "Need, kes autodes istusid, olid näost kaamed. Üks ütles jõuetu häälega: “Nad võivad meid ära tappa.”

"Panin Öise Vahtkonna sideme käe peale ja sekkusin. Märatsejad kuuletusid. Ma ei tea, mis kell oli, võib-olla üksteist." "Pärast hakati trammipeatuse juures olevat kioskit lõhkuma. Kui aknad olid puruks pekstud, hakkas rahvas sealt asju võtma. Lõhkujad ise liikusid edasi Vabaduse platsi poole. Neid oli kõigest kümmekond. Umbes 25aastased venelased. Ma olin nende kõrval. Just nemad läksid ja lõhkusid, nemad ei võtnud midagi.”

“Üks võimalus, et nad olid spetsiaalselt kutsutud inimesed. Teine, et nad olid politseiga kakeldes viga saanud. Võib-olla nuiaga pihta, võib-olla gaasi saanud. Nad olid igatahes väga vihased. Purjus nad ei olnud. Vähemasti algul.”

Aleksandr ei tundnud nende meeste ees hirmu. Märatsejate järel liikus Aleksandri sõnul üks teine ja sootuks arvukam seltskond.

“Nende taga tuli rühm kooliõpilasi. Neljateist-viieteistaastased noored, nii venelased kui eestlased. Me veel naljatasime: näe, nad on kaupluste rüüstamisel integreerunud.

Ühes kohvikus istusid inimesed. Märatsejad tulid telliskividega selle juurde. Inimesed vaatasid hirmunud pilgul aknast välja. Ma panin sideme taas käe peale ja seisin akna ette. Ükski tellis ei lennanud aknasse. Selle kohviku aknad jäid terveks.

Kui ma pärast seda “pogromtšikutega” edasi liikusin, ütles üks neist: niikuinii löövad tal aknad sisse. Aga ei löönud! See oli ainuke kohvik Pärnu maanteel, mis terveks jäi.”

Aleksandri arvates tõestab see veel kord tema väidet, et purustasid need, kes esimesena läksid. “Muuseas, ka rahvusraamatukogu aknaid peksid sisse ainult kaks inimest. Politsei seisis kõrval, aga vahele ei seganud. Lihtne oleks olnud vahele astuda.

Järgmisel õhtul teatas Aleksandr kaaslastele, et paneme sidemed käe peale ja lähme gruppidena linna peale jalutama. Dramaatiline õhtu ja öö olid meest veennud, et märatsejad aktsepteerisid Öise Vahtkonna hallikaid käesidemeid. “Üks grupp hakkas mööda Viru tänavat Raekoja platsi poole liikuma. Neid oli taas umbes kümme inimest. Algul purustasid nad Viru tänava alguses seisvaid lillekioske. Peksid klaasid sisse, lilled aga jagasid laiali.

Ma ei takistanud nende rüüstamistööd, ei arvanud, et see on minu ülesanne. Mõtlesin sekkuda alles siis, kui taas kaklus peaks puhkema."

Mõni aeg hiljem toimetas lõõtsaga buss Aleksandri sadamas asuvasse D-terminali.

Järgnevat ööd mäletab mees surmatunnini. “Algul oli seal umbes kakssada inimest. Meid pandi paremasse tagumisse nurka. Öeldi: oodake, istuge karniisil. Põrand oli räpane, betoonitolm tungis ninna. Üle viie minuti istuda polnud võimalik. Seepärast seisime suurema osa ajast.

Kui politsei lähenes, tuli istuda. Neid, kes püsti tõusid, löödi kumminuiaga. Kui kedagi liiga kõvasti peksma hakati, ütles ülemus: aitab.

Seal leidus palju inimesi, keda oli tugevasti pekstud. Minu kõrval viibis sisse löödud ninaga poiss. Kuigi arstid olid andnud talle plaastrit, nägi ta õudne välja. Teisel pool mind istus purustatud jalaga noor mees."

"Enam-vähem talutav oli olukord öösel kuni kaheni. Peksti küll, aga kuidagi võis seda välja kannatada. Siis toimus vahetus. Saabusid uued politseinikud, nende seas kolm “musta”, spetsnazi meest. Need olid tõelised loomad."