Teosel on paljukordse lugemise ja vahepealsete keeruliste aegade tõttu kaaned küll kaduma läinud, aga sisu, sealhulgas Albert Kivika pühendusega tiitelleht, kenasti alles. “See oli sõjaaeg, 1943. aasta. Me elasime Reegoldis ja kirjanik Albert Kivikas tõi meie naabertallu oma poja varjule,” rääkis Tõnuvere Sakalale. Naabrite juurde toodud poisist sai Hans Tõnuvere mängukaaslane.

1944. aasta sügisel tuli Albert Kivikas oma pojale järele. “Ta ajas mu isaga toas hulk aega juttu,” meenutas Tõnuvere ja lisas, et kirjanik olnud ta isa Anton Tõnuverega kaua aega varemgi tuttav.

Anton Tõnuvere oli Vabadussõjas käinud mees ja ta oli Kivikale palju kordi jutustanud sellest, kuidas tegelikult käisid lahingud Landeswehr’i vastu. Külaskäigust jäi mälestuseks raamat “Nimed marmortahvlil”, millesse kirjanik oli kirjutanud pühenduse oma pojale.

Täpsemalt seisab seal: “Olafile ülestõusmispühade kingiks isa poolt. Albert Kivikas Tallinnas 5. aprillil 1942.”

“Sellest sai pärast sõda mu karjaskäigu raamat. Nüüd, kui teosest taas palju räägitakse ja sellest film on loodud, tahan ma ta edasi kinkida lavastaja Elmo Nüganenile,” ütles Tõnuvere.

Oma sõjaaegsed lapsepõlvemälestused on ta lugenud aga helilindi peale, et needki filmi Viljandi-linastuse õhtul Nüganenile koos raamatuga kaasa anda.