“Ma pean oluliseks Teiega kohtuda silmast silma, et rääkida sümfooniaorkestriga seonduvast ning edasistest arengutest,” kirjutab Jänes ning lubab dirigendile ka ERSO uut direktorit, Anneli Unti tutvustada.

Neeme Järvi vastas esmaspäeval Jänesele, et on otsustanud loobuda ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohast.

“Sõlmisin eellepingu ERSO endise direktori Andres Siitaniga Tallinnas Teie kabinetis 27. augustil s.a. Kuigi tegemist oli konfidentsiaalse lepinguga, sattus see kahjuks avalikkuse ette tekitades mulle suurt moraalset kahju,” sõnas Järvi oma kirjas.

“Töötades 30. aastat maailma juhtivate orkestritega, on minu suureks unistuseks olnud pöörduda kunagi tagasi Eestisse ja asuda tööle Eesti sümfooniaorkestri juhina, et aidata kaasa Eesti muusikaelu arendamisele ja selle tutvustamisele rahvusvahelises ulatuses. Kahjuks suutsite Teie oma reformide alustamisega ja hr. Andres Siitani ebaõiglase süüdistamise ja vallandamisega tekitada sellise olukorra, kus mul ei olnud enam võimalust oma tegevust Eestis jätkata,” jätkas maestro ning küsis, miks kultuuriminister juba varem ei tema ega ka Andres Siitaniga ei tahtnud kohtuda, arutamaks ERSO probleemide lahendamise võimalusi.

“Selle asemel asusite Teie koos peaminister A. Ansipiga mind süüdistama suurtes rahasummades, mida Teie ise mulle pakkusite lähtudes eelmise peadirigendi N. Aleksejevi töötasust, ja mida ma pole senini saanud ega soovi ka saada.”

Järvi sõnul valitseb Eesti kultuurimaastikul  pealiskaudsus ja maitselagedus, millega loodetakse teenida kasumit. “Mulle on vastuvõetamatu põhimõte, et “toetada tuleb seda kultuuri, mis iseennast ära tasub!” Kultuur ja eriti tippkultuur ei ole mitte selleks, et kasumit teenida vaid tippkultuuri edendamine peaks olema riiklik prioriteet, et pakkuda kaasaja maailmale kõrgekvalitedilist kunsti,” ütleb Järvi ning küsib, mida on Jänes ministrina selleks teinud, et väärtustada Eesti professionaalsete muusikute tööd?

Järvi ei suuda ka mõista, kuidas on võimalik, et “Estonia” kontserdisaali renditakse igasuguste vastuvõttude ja õhtusöökide korraldamiseks. “On mõeldamatu, et mingid ärimehed korraldaksid endale uhke õhtusöögi näiteks Viini Musikverein’is, Amsterdami Concertgebouw’sis, või New Yorgi Carnegie Hall’is, ” kirjutab Järvi ning leiab, et kuni ERSO muusikutel pole korralikke tööruume ning nende tööd vääriliselt ei tasustata, ei ole tal ka kultuuriministriga millestki rääkida.

“Kui Eesti tahab jõuda viie rikkama riigi hulka, siis peaks seejuures olema eesmärgiks jõuda ka viie vaimselt ja kultuuriliselt rikkamate riikide hulka,” lõpetab Järvi.