Eesti president on välja kuulutanud erakorralise olukorra. Hiiumaa on üle võtnud terroristid, kelle tõttu on hirmunud elanikud paatidega põgenenud, ja kes tekitavad paanikat ka mandril, pannes plahvatama pomme. Tallinnas ei suuda politsei maha suruda üha hüsteerilisemaks muutuva rahva meeleavaldusi ei pisargaasi ega kummikuulidega, kirjeldab ettekujutatavat olukorda The independent.

Kõige kurjakuulutavamalt kogunevad aga vaenlase väed põhjas Soome lahele. Riik on sõja lävel, kirjutab ajaleht.

NATO kiireageerimisjõud, mille osa on Briti 16. õhudessantbrigaad, on juba mitu päeva oodanud poliitilist otsust sekkuda. Nüüd on see käes ja eliitüksus on rünnaku tipus.

Koidikul hakkab Hiiumaa kohal lendama hävituslennuk F-18, mis hävitab vaenlase kommunikatsioone. Horisondil on valmis NATO mereväeüksus. Häire on antud hävituslennukitele F-15 ja F-18, ründekopteritele Apache ja Cobra ning mehitamata lennukitele Reaper.

Kindralleitnant James Bucknall annab käsu rünnakut alustada, tuletades ohvitseridele meelde, et tegemist ei ole ainult saare tagasivõtmisega, vaid merel olevale vaenlasele tõsise sõnumi saatmisega: „Käes on operatsiooni pöördepunkt. Me oleme andmas esimest hoopi. Me tahame olla kindlad, et nad nad tunnavad selle mõju.“

„See peab olema otsustav ja me teeme kõik, mida suudame, et lükata edasi samaaegseid ja paralleelseid vastulööke. Me loome tingimused, kindlustamaks, et mingit tegevust ega vastulööke vastaselt ei tule. Nüüd on aeg öelda, me näeme teie ettevalmistusi: ärge mõelgegi meie vastu tulla.“

Kell 8.29 tõusevad õhku transpordilennukid C-17 ja C-130, mille pardal on Briti langevarjurügemendi teise pataljoni sõdurid, ja võtavad suuna Hiiumaale. Samal hetkel tõusevad õhku helikopterid Chinook, mille pardal on Šotimaa kuningliku rügemendi viienda pataljoni ja prantsuse pataljoni võitlejad, mis suunduvad läände ja lõunasse. Nad satuvad kohe tule alla.

Ühendatud operatsioonidekeskuses helendab mitukümmend ekraani kaartide ja taktikalise informatsiooniga, kõigil punane kiri „Mission Secret“ („Missioon salajane“). Lahing kulgeb ekraanidel steriilses militaarkeeles: „3 BEFOR CAT A.“ Šoti viienda kolm sõdurit saavad raskelt haavata, kahel langevarjuril on kergemad vigastused ja prantslastel on plahvatusest kolm ohvrit.

Seitsme tunni jooksul tapetakse üheksa terroristi ja võetakse vangi kaheksa. Konfiskeeritakse tava- ja keemiarelvi ning objekt muudetakse ohutuks. Saar on taas sõbralikes kätes ja Eesti politsei hakkab korda ja seaduslikkust taastama.

Eesti andis õppuseks NATO-le kasutada kogu oma topograafia ja riikliku statistika rünnatava maana ja Soome „nõustus väga lahkelt“ jagama oma kaarti neutraalse riigi „Otso“ ja samas ka agressivse vaenlase „Bothnia“ osa mängimiseks.

Õppuse stsenaariumi järgi liitub tavapärasele ohule „Bothniast“ siseoht terrorismi näol. Kui jalavägi on keskendunud Hiiumaa tagasivallutamisele, siis samal ajal tegeleb politsei suureneva kuritegevusega, humanitaarametnikud tegelevad Eestist põgenevate inimeste ja nende võimaliku ümberasustamisega koostöös Rahvusvahelise Punase Ristiga ning poliitikaeksperdid uurivad juhtunu tagajärgi riigisiseselt ja rahvusvaheliselt. Sotsioloogid uurivad küsitlustulemusi ja sotsiaalmeediat, et teha kindlaks sõjalise opreatsiooni sotsiaalne, kultuuriline, majanduslik ja keskkonnaalane mõju. 21. sajandil ei tähenda sõja võitmine enam puhtalt vaenlase purustamist.

„Siin juhtuvad imed,“ ütleb kolonelleitnant Stephen Segrave ekraane täis ruumis. „Iga hetk hakkame me ründama Narva elektrijaama,“ selgitab ta õppust Hiiumaa päästmiseks. „Neil on korraga kolm probleemi ühel ajal ja lisaks veel oht põhjast. See on nagu olla filmirežissöör, filmi lavastamine ja tootmine publikule, kes vaatab seda samal ajal, kui teie seda toodate.“

„Me mängime läbi 15 000 sõduri tegevuse ja ka kohaliku valitsemise Eestis ja Lätis,“ ütleb kolonelleitnant segrave. „Meil on endised diplomaadid, kes mängivad ministreid, teised esindavad politseijuhte, ÜRO ametnikke ja kõiki, kellest sõjaväelased peavad aru saama ja keda mõistma ja kellega lõimuma. Meil on inimesi, kes mängivad neid, keda me kutsusime „vaenlasteks“ ja nüüd kutsume „probleemiks“, aga ka kuritegelikke narkojõuke ja terroristlikku elementi.“

ARRC koosneb 60 protsendi ulatuses brittidest aga seal on veel 15 partnerriiki. Loomulikult aitavad britte Afganistanis koos brittidega teeninud Eesti ohvitserid.

Eesti presidenti mängib endine Suurbritannia Läti-saadiku asetäitja Nick Carter.

Vastaseid mängivad britid ise. Kui ajakirjanikud küsivad, miks terroristid sõidavad ringi Minidega, vastab üks ohvitser kuivalt, et nende kriminaalne raha on pärit pangaröövist – eestlaste töö.

16. õhudessantbrigaadi võitlejate jaoks, kes on sõdinud Afganistani kurikuulsas Helmandi provintsis, on õppus Eestis mõnus vaheldus. „Ei saa ainult Afganistanile keskenduda,“ ütleb Šoti rügemendi viienda pataljoni kapten John Kerr. „Võib minna igale poole...“

Loomulikult on kogu eelnev stsenaarium fiktiivne, aga kõik, kes kindralleitnant Bucknalli ünber lauas istuvad, on The Independenti väitel väga realistlikud ja suhtumine kogu õppusesse on tuntavalt tõsine, kirjutab The Independent.

2013. aasta jaanuaris võtab brittide juhitud NATO liitlaste kiirreageerimiskorpus (Allied Rapid Reaction Corps- ARRC) üle kiire, 48-tunnise etteteatamisajaga rünnaku võimekuse. Järgmise aasta jooksul peab see üksus olema võimeline reageerima nii loodusõnnetustele kui ka tagama rahu, aga olema ka võimeline tegutsema esmase abijõuna, nagu ülalpool kirjeldati. ARRC võib kokku mobiliseerida 25 000 meest.