Narkomuulad jäävad vahele niikuinii
Kõige rohkem on Eesti narkokurjategijaid siiski kinni peetud Soomes — tervelt 42. Üldiselt jäävad vahelejäämised statistika kohaselt Euroopa Liidu piiresse.
Kui palju on eestlastest narkovedajaid tegelikult siin- ja sealpool piiri, ei oska keegi öelda. Kuid paljude eestlaste välisriikides vahelevõtmistes on oma osa meie keskkriminaalpolitseil (KKP), mille narkotalituse juht Veiko Germann iseloomustab eestlastest narkokullereid kui süüdimatud hariduseta noori, kelle keskmine vanus on 20 ja üle selle. Hiljuti Limas vahele jäänud 33-aastane eestlane on seetõttu pigem erand.
Eestlased hakkavad kulleriks tavaliselt tuttava tuttava kaudu, kellelt saadakse kontakt Euroopas. Kes on korra juba ära käinud, sellega võtavad Euroopa mustanahalised hiljem juba ise ühendust ning narkomuul lähebki järgmisele ringile.
Ka eestlaste seas on mitmeid, kes on enne vahelejäämist palju vedanud — nii Venezuelas kui ka Euroopas istub päris mitu sellist eestlast. “Üks juhtum on säärane, kus mees vabanes Venezuelas vanglast, võttis vedamiseks kaasa uue kraami ning läks kohe samasse vanglasse tagasi,” meenutab Germann.
Kuidas aga sõlmida vanglas uusi tutvusi, sõltub sellest, kuidas seal läbi lüüa. “Sealne vangla ei ole vangis istunute endi jutu järgi võrreldav Eesti vanglaga. Kui siin on kambrid, siis seal on tingimused hullemad. Sealne vangla on õudus. Vanglas tulistatakse — kõigepealt vangid omavahel, lõpuks sekkuvad valvurid. Tegemist on tulevahetusega, kus igaüks võib kuuli saada,” kirjeldab Germann.
Euroopa suurimat, Hollandis asuvat Schipholi lennujaama läbib päevas hinnanguliselt 68 narkokullerit, aasta peale teeb see kokku 25 000. Aastas saab Euroopa parim, Schipholi narkotiim kätte keskmiselt 1200 narkomuula ning nende seas on olnud ka eestlasi.
Kõige suurema kokaiinilastiga kõhuvedaja oli üks väga kõhetu mustanahaline, kellelt leiti 2,2 kilo. Üks allaneelatav kapsel on umbes viiesentimeetrise viineri kujuline ning kaalub ligi kümme grammi. Lihtne arvutus näitab, et mees oli alla neelanud 220 kapslit. Võib vaid ette kujutada, milline nägi välja röntgenpilt, kus kapslikesed olid kenasti näha.
Eesti rekordina oli üks kahekümnendates eluaastates eestlane “kergelt tuleva” raha nimel alla neelanud 24 kapslit kogukaaluga veidi üle 300 grammi.
Kui haiglas tehtav röntgenpilt kinnitab narkovedamise kahtlusi, istuvad politseinikud, siiber käeulatuses, narkomuulaga seni käsikäes, kuni viimane tahab end lõpuks kergendada. Kõhulahtistit neile ei anta, sest see oleks inimõiguste rikkumine. Kui inimene aga seda ise tahab, siis küll.
Võib juhtuda, et pakitud kapsel läheb kõhus lahti, ning siis pole muud kui kiire surm. Räägitakse, et sellisel juhul saaks päästa inimese vaid siis, kui arst saabub kahe minuti jooksul, mis pole muidugi reaalne. Nii on surnud vähemalt kaks eestlast: üks naisterahvas lennukis ja üks mees laeval. Tõsi, see juhtus ligi seitse-kaheksa aastat tagasi, kui kapslite pakend polnud veel nii professionaalne kui praegu. Kui varem veeti kokaiini kõhus ka näiteks kondoomidesse pakituna, siis praegu kasutatakse mitmekordset tsellofaanilaadset kilet. Kuid ka niisugused pakendid on kõhus lahti läinud. Igaüks säärase kapsli tegemisega hakkama ei saagi.
Kui veel 1990-ndatel ja 2000. aasta alguses vedasid narkootikume ka eestlastest naised — Joel De Luna oli ju üks neist, kes tüdrukuid värbas –, siis nüüd on vedajad suuremas osas ikka mehed. Seda ilmselt ka seetõttu, et naised ei soostu nii kergesti kokaiinikapsleid alla neelama. Hispaanias on vahele jäänud ka Eesti naisi, kuid nemad olid kohvri-, mitte kõhuvedajad.
Eestlastega seotud rahvusvahelises narkoveos on esikohal endiselt kokaiin, kuid on ka tablette.
Eesti narkomuulad põhjendavad oma tegu tavaliselt peretoitmise vajadusega. Politsei ei tea selliseid juhtumeid, kus kullerid oleksid sunnitud narkoreisi ette võtma näiteks võla pärast.
