Narkoennetajad: rahva tervisega ei tohi mängida

 (129)
Narkoennetajad: rahva tervisega ei tohi mängida
Foto: Ilmar Saabas

Praeguses keerulises olukorras on üllatav, et kanepi legaliseerimine tundub nii paljudele väga oluline, arvab Tervise Arengu Instituudi nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise osakonna juhataja Aljona Kurbatova. Väikese rühma inimeste kõikumatud uskumused kanepi kasulikkusest ei ole piisav põhjendus ülejäänud ühiskonna tervisega eksperimenteerimiseks, kinnitas Kurbatova vastuseks Delfi küsimustele narkootikumide legaliseerimise kohta.

Kuidas suhtuda meedias välja käidud ettepanekusse legaliseerida lahjade narkootikumide tarvitamine ning nende müük?

Ettepanek legaliseerida kanep on mõneti ootuspärane, kuna sama teemat arutatakse aktiivselt ka mitmes teises riigis. Samas on see Eesti praeguses olukorras enneaegne ja läbimõtlemata ettepanek. Mitmed välja käidud argumendid uimastite legaliseerimise poolt ei vasta tõele ning on tihti kontekstist välja võetud. Hollandi uimastipoliitika kohta levib meedias hulgaliselt müüte ning kurb on lugeda, kuidas arvukad kanepi legaliseerimise pooldajad keelduvad nägemast neid probleeme, mille liberaalne uimastipoliitika on Hollandile toonud. Seejuures jääb arusaamatuks, miks võetakse eeskujuks riik, kus uimastite tarvitamise tase jääb Euroopa keskmise hulka, samas kui on näiteid riikidest, kus uimastite tarvitamine on palju madalam. Taaskord on välja selekteeritud need faktid, mis toetavad kellegi ideed teha uimastid senisest laialdasemalt kättesaadavaks.

Üllatavad on TÜ kriminaalõiguse professori sõnavõtud, milles kritiseeritakse kriminaalsüsteemi praktikaid, mida tegelikkuses ei rakendata. Eestis ei määrata vanglakaristust inimesele üksnes selle eest, et ta on tarvitanud kanepit. Uimastite tarvitamine on sisuliselt juba täna dekriminaliseeritud sellisel kujul, nagu seda taotleb oma ettepanekus TÜ professor. Küll aga on karistusseadustiku alusel süüteona käsitletav suurtes kogustes uimastite omamine, käitlemine ning alaealise kallutamine uimastite tarvitamisele. Seega väide, et Eesti on kanepitarvitamise range karistamise tõttu ülekriminaliseeritud riik, ei vasta tõele. Arvestades justiitsministeeriumi valmidust töötada välja uimastisõltlastest pisikurjategijatele alternatiivkaristuste süsteem, mille kohaselt kinnipidamisasutustesse saatmise asemel on sõltlasel võimalik saada ravi, võib Eesti uimastipoliitikat nimetata paindlikuks.

Narkootikumide keelamisega ei ole ju nende tarbimise lõpetamist saavutatud, äkki oleks siis parem nende müük seadustada ja sellega ühtlasi ka kontrolli alla saada?

Narkootikumide keelamine ei ole tõesti narkootikume maailmast ära kaotanud, kuid ka narkootikumide legaliseerimine pole suutnud narkomaania probleemi veel üheski riigis lahendada. Seda pole suutnud ka Holland vaatamata oma liberaalsele uimastipoliitikale.

Oluline on seejuures analüüsida, mis on praeguse uimastipoliitika puudused ja nende põhjused. Riiklik uimastipoliitika ei tähenda vaid seda, et ühe riigi seadusandluses on kirjas, et narkootilised ained on keelatud või lubatud. Riiklik uimastipoliitika on väga mitmetahuline erinevate tegevuste ja teenuste kogum ning selle elluviimine ei ole just lihtne ülesanne. Nii võibki juhtuda, et narkootikumide keelamisele suunatud poliitika ei tööta vaid sellepärast, et see poliitika on ilus paberil, kuid seda ei rakendata tegelikus elus. See aga ei tähenda veel, et narkootiliste ainete legaliseerimine kõik probleemid lahendaks.

Samamoodi võib ju väita, et alkohol ja tubakas on sõltuvust tekitavad ja inimest kahjustavad, kuid nende müük on seaduslik.

On tõsi, et tubakast ning alkoholist tingitud kahju Eesti elanikkonna tervisele on märkimisväärselt suur. Seda eelkõige seetõttu, et Eestis puudub vastutustundliku tarbimise kultuur. Sarnaselt praegu kanepi ümber toimuva aruteluga levis aastakümneid tagasi arusaam, et sigaretid on tervisele ohutud, kuid tänaseks on tõestatud vastupidist. Kui suitsetamine oli väga pikka aega ühiskonna poolt aktsepteeritud tegevus, siis viimasel ajal on tunda suhtumise muutumist. Nii Eestis kui mujal maailmas on tehtud olulisi seadusemuudatusi piiramaks tubaka kättesaadavust, sh mitmetes avalikes kohtades suitsetamise keelustamine.

Kuidas suhtuda väitesse, et kergete narkootikumide legaliseerimine ei suurenda narkootikumide tarbimist? Praegugi on noortele narkootikumid üsna kättesaadavad, keegi ikka kedagi tunneb, kes narkootikume vahendab.

Väga raske täpselt ennustada, mis juhtub siis kui kanep muudetakse legaalseks, kuid meil pole ka põhjust eeldada, et midagi muutuks praegusega võrreldes märkimisväärselt paremaks. Kahjuks on tõsi, et uimastid on alaealistele suhteliselt kättesaadavad. Seda jõulisemalt tuleb teha tööd pakkumise vähendamise poolel ja ühtlasi tõsta noorte eneseteadlikkust, objektiivset suhtumist uimastitesse ning aidata neid väärtushinnangute kujundamisel, et nad teeksid oma otsuseid tuginedes konkreetsetele faktidele, mitte sõprade survele.

Legaalselt narkootikume müües saaks ka kehtestada vanusepiirangu nagu alkoholi ja tubaka puhul ning seega ka piirata noorte kättesaadavust mõnuainetele.

Tubaka ning alkoholi tarbimine ning müük on legaliseeritud, kuid ei vanusepiirangute kehtestamine, müügikohtade lahtiolekuaja piiramine pole suutnud vähendada alkoholi kättesaadavust noortele. Ka ei ole kuhugi kadunud must turg ning huvi illegaalse alkoholi ja tubaka vastu. Piirangud saavad olla ainult üks osa kontrollmehhanismist. Lisaks sellele on oluline noorte eluoskuste kujundamine läbi kooliprogrammide, mida meil täna piisavas mahus ei toimu. Kui me ei ole suutnud Eestis piirata legaalsete ainete nagu tubakas ja alkohol kuritarvitamist, siis meil ei ole mingit põhjust eeldada, et me tuleme kanepi legaliseerimisega paremini toime.