Eelnõu algatajad peavad naistepäeva riikliku tähtpäevana sätestamisel ja tähistamisel ülioluliseks selle inimlikku ja emotsionaalset tähendust.
Pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu algatasid 20. märtsil keskerakondlased Mihhail Stalnuhhin ja Vladimir Velman ning Jaanus Männik ja Arvo Sirendi Rahvaliidust.
ÜRO hakkas 8. märtsi rahvusvahelise naistepäevana tähistama 1975. aastal, rahvusvahelisel naisteaastal. 1977. aasta detsembris kuulutas ÜRO peaassamblee oma resolutsiooniga välja ÜRO naiste õiguste ja rahvusvahelise rahu päeva, mida pühitsetakse iga liikmesriigi valitud kuupäeval.
Naistepäeva tähistamise põhjustena nimetas ÜRO peaassamblee naiste aktiivse osavõtu olulisust rahu ja sotsiaalse progressi kindlustamisel ning inimõiguste ja põhivabaduste tagamisel.
Maailma naiste jaoks on naistepäeva sümbolismil laiem tähendus: see on nende jaoks võimalus kokku võtta, kui kaugele nad on jõudnud oma võitlusega võrdsuse, rahu ja arengu eest, märkisid eelnõu algatanud riigikogu liikmed.
Nende sõnul on see ka võimalus ühinemiseks, sidemete loomiseks ja mobiliseerumiseks, et saavutada positiivseid muutusi.
Riiklikud tähtpäevad ei ole vabad päevad, kuid kohustuslik on heisata lipp. Riiklikud tähtpäevad on praegu kolmekuningapäev 6. jaanuaril, Tartu rahu aastapäev 2. veebruaril, emakeelepäev 14. märtsil, emadepäev mai teisel pühapäeval, leinapäev 14. juunil, hingedepäev 2. novembril, isadepäev novembri teisel pühapäeval ning taassünnipäev 16. novembril.
