Naine toidab 60 tänavakassi
“Aga kuidas ma saan homme mitte minna, panen ju loomakesed ootama, nad tunnevad kella ja teavad täpselt, millal ma tulen. Ma käin ju kogu aeg ühel ajal. Ühtegi päeva ei jäta vahele, talvel külmaga käin isegi mitu korda,” räägib Aile.
“Alustan Sõpruse kino juurest, siis Rotermanni kant, Rataskaevu, Kloostri nurga peal käin. Kuni kolm tundi läheb ära, sest rahulikult söödan, olen juures, kuni kassid söövad. Kadaka turu kõrval on mul veel selline kaval peidetud koht neile. Ühe toru juures… Talvel on neil seal hea soe olla,” seletab Aile, “ei oska kohe rääkidagi, kui armsad nad on!”
“Oi kui te teaksite, milliseid pahasid inimesi on… Sellepärast mina inimestega ei suhtlegi. Maast madalast juba loomadega koos. Mina ei saa kohe inimeste maailmas elada.”
Kui Aile oli vaevalt 15aastane, võttis ta kätte ja põrutas rongiga Moskvasse tsirkusesse. “Ma panin ju kodust minema, polnud passigi veel. Ema pidi peaaegu ära minestama. Olin aastaid tööl Moskva tsirkuses, see oli minu elu. Olin kõva akrobaat. Aga juba siis kiskus mind loomade numbrisse. Käisin isegi tiigripuuris ära! Olin tsirkuses 13 aastat. Ega ma kuskil tsirkusekoolis ei käinud, olin lihtsalt nii kõva akrobaat. Tiigrid mulle meeldisid ja kassid on ju kah tiigrite moodi.”
Tänavakasside hommikusöök on makaronid. Aile ostab neid nelja paki kaupa ja keedab ära. “Oi, nad nii armastavad neid, rasvaga keedetud. Valin pikad makaronid, neid on kassidel hea suhu võtta, lühikesi nad ei tahagi.”
Kiisud tunnevad hea haldja ära ja hakkavad tasahilju kogunema. “Näete, see on see kallis emme… ei, see on issi, ma tunnen ju neid kõiki. Ja nemad mind!” Aile arvab, et kokku on tal kesklinnas hoolealuseid 60 ringis. “Ise olen ju kah peaaegu tänaval, praegu mul üks elukoht on õnneks, üürituba.”
Kala ostab Aile Kadaka turult. Vahel saab kuue, vahel seitsme krooniga. “Aga mõtle, mõni müüja on nii kade, et viskab nässuläinud kala kas või prügikasti, aga mulle niisama ei anna,” räägib Aile, kel ainult kalale kulub päevas 100 krooni, lisaks veel makaronid. Kuigi tasuta talle keegi kala ei anna, kerjamas ta ei käi.
“Mulle on nüüd töökohtasid ka pakutud, aga enne peab ikka kindel elukoht olema, muidu ei saa minna. Ma tahaksin kangesti kojameheks.”
Aile saab ka pensioni, aga “see on nii pisike, vahepeal olin Venemaal ju”. “Kui saan 65, siis on hea, ei pea kuupiletit ostma, sellele läheb ka raha.”
Vahel kimbutavad Ailet pätid. Näiteks võtsid poisid mobiili ära, kui ta kiisusid söötis ja telefon taskus piiksuma hakkas. “Aga ühed tulid pärast tagantjärele vabandama, sest algul arvasid, et kui ma käin kottidega, siis olen prügikutt. Et korjan nende eest pudelid ära. Aga ma pole ju.”
Niisama pole keegi Ailele raha andud. “Aga nüüd, kui minu arve avalikustati, siis oh sa jumal, kus sinna paari päevaga tuli…” räägib Aile ja näitab konto väljavõtet: paari tuhande krooni ringis on juba peal.
