Naine nõuab arstide vigade eest valuraha
Seda uskumatum tundus naisele, et täpselt sama kordus ka tema teisel sünnitusel neli aastat hiljem, 1989. aastal, kui pärast sünnitust tõusis kodus kõrge palavik ning kõhuvalud ei kadunud. “Kui mainisin arstidele, et võib olla sama probleem, siis sellele ei reageeritud, vaid määrati tabletid. Samas toitsin last rinnaga,” rääkis Pille. Pärast üht kuud haiglas selgus siiski, et jälle olid platsentatükid sees ning tuli teha puhastus.
Kuidas on võimalik, et selline eksitus juhtus ühe naisega kahel korral? “Meie hinnangul ei olnud tegemist arstliku eksitusega, vaid sünnitusjärgse perioodi patoloogiaga,” selgitas nüüd haigla ravijuht Reet Tuisk.
Kui 1990. aastal avastas Tallinna keskhaigla naistearst Pillel kõhust haavandi ning saatis Kuressaarde kirja haavandi raviks, siis leiti seal, et probleem on liiga väike ja seda pole vaja ravida.
2001. aastal pöördus naine uuesti Kuressaare haiglasse kaebustega, et kõht on raske ja paistes. “Arst teatas, et tegu on menopausiga,” meenutas Pille, kes oli siis 39-aastane. Jällegi määrati talle tabletid, mis aga valu ei leevendanud. Kuu aja pärast selguski, et naine oli rase. Selleks ajaks oli aga rasedus peetunud.
“Juhul kui patsient ei avalda anamneesis võimalikku rasestumist ja samal ajal patsiendil puudub või on ebaregulaarne menstruatsioon ning patsiendi vanust arvestades on võimalik oletada algavat menopausi,” kommenteeris Tuisk. “Meil ei ole võimalik tagantjärele hinnata raseduse peetumise teket patsiendi poolt võetud ravimite tõttu,” lisas ta.
Ainus eksimus, mida haigla tunnistab, on peetunud raseduse katkestamise käigus dr Thea Rahumeele käe kaudu toimunud emaka seina perforatsioon (mulgustus). Kuid haigla juhtkond kinnitab, et see sai kohe ravitud: perforatsioon õmmeldi kinni ja kõhuõõs kontrolliti.
Pille sõnul kukkus ta aga kodus pärast operatsiooni kokku ning käis valude tõttu veel korduvalt haiglas tilgutite all.
Pideva valu tõttu pöördus Pille 2005. aastal Pelgulinna naistekliinikusse. Tallinnas tehti naisele mitu operatsiooni ning lõpuks sterilisatsioon. Uuringute käigus selgus, et naisel on emakakaela haavand, millele tuleb teha laserravi. Pille on käinud Tallinnas ravil juba kolm korda, jaanuaris tuleb taas tulla.
“Kust peaksin võtma selle raha, et iga päev tarvitada rohtusid, mis vaigistavad valu?” küsib Pille, kes on nüüd suurte valude tõttu ka teise grupi invaliid ega suuda õieti tööl käia.
“Tal olid tugevad kõhuõõne liited, mis tekitavad väga tugevaid valusid aastateks,” kinnitas FIE-na tegutsev Kuressaare naistearst Lea Jantra.
Pille pöördus novembris haigla juhtkonna poole ja küsis 100 000 krooni valuraha kõigi tervisekahjude eest kokku, mida haigla talle tema sõnul tekitas. Haigla keeldus seda maksmast. Naine andis asja uurimiseks tervishoiuametile, kus lubati avaldust arutada veebruaris.
Segaseks on asju ajanud veel see, et haigla ei ole andnud naisele tema naistenõuandla kaarti, väites, et see on kadunud. Samuti ei ole seda näinud dr Jantra. “Palusin dr Tuisu käest kaarti näha, et teada saada, mis on temaga tehtud, kuid mulle öeldi, et see on kadunud. Sain väljavõtte ainult hilisemate sündmuste kohta, alles alates 2003. aastast,” ütles Jantra.
Haigla võtab omaks, et Pille naistenõuandla kaart aastate 1994–1998 kohta on kadunud, kuid ülejäänud aastate kohta olevat teave olemas. Ravijuht Tuisk väidab, et Jantra ei küsinud väljavõtet vanade, vaid just kõi-ge hilisemate sündmuste kohta. “Kui oleks küsinud, oleks saanud. Me ei ole sihilikult midagi varjata püüdnud.”
2000. aastal kavatses Kuressaare haiglalt kohtu kaudu kompensatsiooni nõuda Liivi Kuuseorg ebaõnnestunud healoomulise kasvaja operatsiooni eest, mille käigus arst vigastas naise põit. Selle teostas samuti naistearst Thea Rahumeel. Hiljem tuli naisel Tallinnas selle tõttu teha uus operatsioon. Kuid kohtusse asi ei jõudnudki.
“Advokaat Andres Tamm, kes asja algatas, loobus, sest soovis saada summat, mida mul polnud anda,” ütles Kuuseorg nüüd. “Me oleme liiga pisikesed inimesed, meid ei kuula keegi,” tõdes naine üksnes.
Vastab Ivi Normet, sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler:
Kui inimene tunneb, et arst on teda ravides eksinud, ja tahab selle eest haiglalt kompensatsiooni nõuda, siis millised on tema võimalused?
Meie õigusruumis on kaks võimalust. Esimene aste on haigla juhtkonna poole pöördumine. Meile teadaolevalt ongi väga paljud juhtumid lahenenud sellel tasemel. Haiglad on tunnistanud oma viga ja kompenseerinud kahju. Teine legaalne võimalus on nõuda kohtu kaudu valuraha.
Paljud pöörduvad tervishoiuameti poole, lootes, et arstiabi kvaliteedi komisjon võib ka rahalist hüvitist nõuda, aga meil seda võimalust ei ole. Nemad annavad ainult hinnangu, kas on õigesti tehtud ja kõiki nüüdisaegseid ravivõimalusi kasutatud.
Aga juhtkonna vastu minnes on patsient üksi, talle antakse ladinakeelne vastus, ta ei saa sellest midagi aru ega oska ennast kuidagi kaitsta.
Need juhud, kus on kokkuleppele saadud, on patsient kasutanud juriidilist abi või siis küsinud teist arvamust väljaspool haiglat. See võimalus on meil olemas: kui ei olda nõus esimese arsti hinnangu ja raviga, siis saab võtta teise arsti arvamuse ja haigekassa maksab selle kinni.
Aga isegi kui patsiendil on need toetajad ja juhtkond tunnistab oma viga, siis ei tähenda see, et haigla nõustub kompenseerima?
Jah, võib eeldada, et see on keeruline. Aga mina küll julgustaks inimesi. Praktikas on patsiendid juhtkonnaga kokkuleppele saanud ja haigla juhtkonnad viga tunnistanud.
Kui palju selliseid juhtumeid on olnud, kus haigla on otsustanud inimesele kompensatsiooni maksta?
Sellist statistikat meil ei ole, aga neid juhtumeid on.
Kui suured on need kompensatsioonid olnud?
Ikka kümned ja sajad tuhanded [kroonid].
Kui patsient läheb tervishoiuametisse ja saab sealt arstliku komisjoni hinnangu, kas siis sellega saab edasi kohtusse minna?
Jah, sest tihti küsib ka kohus sellesama komisjoni hinnangut. Siis peab palkama advokaadi või juristi, kes aitab kohtus esindada.
