Kaitseala pindala on 4628,7 ha, sellest 1044,4 ha on juba varem kaitse all. Kaitseala valitseja on keskkonnaamet.

Looduskaitseala koosneb kuuest sihtkaitsevööndist (kogupindala 2147,8 ha) ja kahest piiranguvööndist (kogupindala 2480,9 ha), reservaate ei ole. Märkimisväärne osa kaitsealast (ligikaudu 1040 ha) kuulub Natura 2000 võrgustikku ning kaitsealal leidub arvukalt loodusdirektiivi elupaigatüüpe ja liike.

Kaitseala asub Harju maakonnas Kiili vallas Sookaera, Arusta, Sõmeru, Piissoo, Kurevere ja Paekna külas, Saku vallas Sookaera-Metsanurga, Kirdalu ja Tagadi külas, Kose vallas Tammiku, Kata ja Tuhala külas ning Rapla maakonnas Kohila vallas Angerja, Urge ja Pahkla külas. Moodustatav Nabala kaitseala ei ole oma sisult uus, esimene selles piirkonnas asuv kaitseala loodi juba 1989. aastal.

Nabala kaitseala loomise ettepanek tehti juba 2010. aastal, kui see sai terava vastuseisu samas piirkonnas kaevandada soovivate ettevõtete poolt. Nelja aasta jooksul viisid keskkonnaamet ja ministeerium läbi hulgaliselt uuringuid, et selgitada välja piirkonna loodusväärtused ning looduskaitseala moodustamise eeldused ja otstarbekus.

Alal tervikuna on oluline tähtsus loodusliku mitmekesisuse säilimisel. Näiteks on ohus rikkumata allikasood, mida on meile alles jäänud vähe. Ebapiisav on ka liigirikaste madalsoode kaitse, sest Eestis on säilinud vaid ligikaudu kümme protsenti möödunud sajandi alguse madalsoodest. Liigirikaste soode suurimaks kahjustajaks on eelkõige maakuivendamine, millega mõjutatakse veerežiimi nii, et sood jäävad kuivale.

Nabala-Tuhala piirkonnas on alles ka vanu loodusmetsi, mis on koduks paljudele kaitsealustele liikidele. Näiteks elavad seal väga haruldased must-toonekurg ja väike-konnakotkas, viis teise kaitsekategooria linnuliiki ja kümneid teise kaitsekategooria taimeliike.