“Hea, et tappa ei saanud,” võtavad kaks Soometsa naist paari aasta eest toimunu kokku. Seletavad, et eesmärk polnud Sitsiiliat mängida, vaid kogukonna ühistööd proovida. Näidata, kui palju külarahvas raha kaotab, kui võõrsilt tulnud kokkuostjaile lootma jääb, kirjutab Eesti Päevaleht.

Tulem üllatas isegi kõige optimistlikumaid organiseerijaid: pooleteise kuuga korjas Soometsa rahvas kakskümmend tonni marju ja teenistused küündisid 10 000 — 20 000 kroonini. See tähendas nii mõnelegi perele laste koolisaatmiseks tarvilikku summat.

“Loomulikult ajas see kokkuostjad tigedaks,” itsitavad nüüd suure, kirikusarnase maja poolvalmis saalis istuvad naised. Üks neist on Kodukandi liikumise Pärnumaa juht Krista Habakukk, neljandat aastat Soometsa elanik. Teine aga põlis-soometsalane, kohaliku külaseltsi juht Hiie Lainela.

Kui mustikakorjamisega poleks ühistööd proovitud, siis praegu me külamaja ei ehitaks, leiavad nad. Kui mujal alustavad külaseltsid kiige ehitamisest, siis Soometsa alustas teisest otsast — miljonikroonise majaehitusega. Oma mustikamaffiast ehk kogukondliku ettevõtluse võimalustest käivad Soometsa omad mujal kogemusi jagamas.

“Olen juba üle 30, ja mul pole siit kuhugi minna, kavatsengi siia jääda, sellepärast teen ja korraldangi,” ütleb Hiie.

Küla 150 elanikul, kellest nelikümmend on lapsed, polnud seni kohta, kus kohtuda. Külas pole ei poodi ega kooli, kõrtsist ja kirikust rääkimata. Majja tulevad internetipunkt, raamatukogu, seminaripaik, käsitöökoda, ööbimiskoht.