Lugesime ausalt läbi kõik lugejate küsimused ja püüdsime leida vastused ennekõike neile, mis on seotud ühiste oluliste teemadega. Kombineerisime sarnased küsimused erinevates sõnastustes üheks küsimuseks. Erandlikud olukorrad nagu „elan N linnas ja mul on selline ja selline probleem” jäid mõnel korral kahjuks teksti raamidest välja. Kuid jõudumööda üritame ka nendes selgust tuua.

Kas vaktsineeritud inimene võib edaspidi olla viiruse edasikandjaks?

Irja Lutsar: „Seda täielikult välistada ei saa, uuringud praegu alles selles osas käivad. Vaktsiinid on tõhusad selle mõttes, et hoiavad ära raske haiguse. Aga kergema haiguse ja viiruse kandjaks olemise vastu vaktsiinid 100% ei aita. Nii Eestis kui ka mujal maailmas on nakatunud ka inimesed, kes on saanud kaks vaktsiinidoosi, kuigi keegi neist ei haigestunud raskelt ja nendel avaldusid kerged sümptomid. Viiruse edasikandmine väheneb tänu vaktsiinile umbes 50 kuni 60%.”

Miks on tarvis ennast vaktsineerida kui mõju kestab ainult pool aastat ja maski tuleb ikka kanda?

Irja Lutsar: „Seda, et vaktsiinimõju kestab ainult pool aastat pole keegi väitnud. Praegusel hetkel pole andmeid rohkem kui poole aasta kohta, kuid see on hoopis teine asi. Olen näinud antikehade andmeid nelja kuu kohta ja langus oli marginaalne. Ma ei usu, et tekib suur langus. Suuremad uuringud ja testid hakkasid vaktsiinidega augustis 2020, nendel inimestel, keda selle raames vaktsineeriti saab aasta täis augustis 2021. Andmete analüüsi ja saamisega läheb aega, kuid arvatavasti on need sügiseks olemas. Haiguse läbipõdemise järel kestavad antikehad kaheksa kuud, kuid ka sel puhul on nakatumisi esinenud.”

Millise kaitse annab esimene süst?

Irja Lutsar. „Ühe doosi efektiivsus on madalam kui kahe doosi efektiivsus. Meil on andmed Suurbritanniast, et Pfizeri Comirnaty vaktsiini esimese doosi efektiivsus on olnud 85-86% ja efektiivsus kahe doosi järel 95%. See ei tähenda, et sajast inimesest 85 ei nakatu ja 15 nakatuvad. Efektiivsust arvestatakse võrdluses mitte-vaktsineeritutega. Šotimaal üle 80-aastaste hulgas tehtud uuring näitab, et inimeste sattumine haiglasse selles vanusegrupis väheneb peale esimest pookimist üle 50%. See on kaudne näide, et vaktsineeritud põevad haigust kergemalt. Aga ka see ei kehti 100% juhtudest, sest ka Eestis on mõni näide, kus esimese doosi saanud inimene on sattunud haiglasse.

Sellegi poolest tuleb teha teine kaitsesüst, sest uuringud näitavad, et neutraliseerivaid antikehasid pole peale esimest doosi piisavas koguses ja selle pärast võib teist süsti edasi lükata kuid mitte ära jätta.”

Kas kaitsesüst tehakse paremasse või vasakusse õlavarde ja kas sellel on mingi vahe?

Irja Lutsar: „Vahet ei ole. Kuid reeglina sõltub see sellest kumma käeline inimene on. Kui paremakäeline, siis tehakse vasakusse ja kui vasakukäeline siis paremasse, kuna käsi võib olla peale vaktsineerimist kuni paar päeva valulik. Näiteks kontoritööd tegevaid inimesi võib segada ja seepärast tehakse nii. Kuid omast näitest võin öelda, et mul sellist probleemi ei esinenud ja käes valulikkust ei tundnud.”

COVID-i testi andmine ninast on ebameeldiv. Kas te ei arva, et kui seda võetaks näiteks suu limaskestalt, siis testiksid inimesed rohkem? Ja miks on vaja võtta proov mõlemast ninasõõrmest?

Irja Lutsar: „Mõlemast ninasõõrmest tuleb proov võtta selleks, et saada rohkem materjali. Kui materjali on vähe, siis ei ole tulemused õiged. Ega see ninast proovi võtmine väga hirmus pole, inimesi on hirmutatud, aga paljud, kes selle testi on andnud teavad, et midagi hirmsat pole.

Proove tuleb võtta sealt, kus viirus elab. Nina esikus viirus hästi ei ela ja ta peab minema sügavamale. Võtta võib proovi ninast või kurgust. PCR-iga saame tulemuse kätte ka kui viirust on organismis vähe. Analüüsi saab võtta ainult sealt, kus viirus elab. COVID onrespiratoorse trakti haigus ja selle proove saab ainult respiratoorsest traktist võtta. Me oleme kõik kuulnud muidugi ka reoveeuuringutest kuid see otsib heitveest RNA-d ja selle põhjal võib öelda kas inimesel on olnud viirusega kokkupuude, mitte seda kas ta on parasjagu viiruse kandja.”

Perearsti nimistus, kus ma olen vaktsiini üle ei jää. Kas on võimalik oma vaktsineerimissoovist teada anda, et saada vaktsiini sealt, kus seda üle jääb?

Irja Lutsar: „Meil praegu sellist süsteemi ei ole. Olen rääkinud meie perearstidega ja nad on öelnud, et neil on „tagavaranimekirjad”, kui keegi alt ära hüppab. Kui keegi ära jääb mingil põhjusel, siis pakutakse inimestele sellest nimekirjast. Ühtegi vaktsiinidoosi selles mõttes üle ei jää ja ära viskama ei hakata. Perearstidele antakse vaktsiini praegu nii „näpuotsaga”, et oma „tagavaranimekirjadega” saavad nad need ära täidetud.

Ma olen ise selle peale mõelnud ja võib-olla poleks see halb mõte. Midagi sellist on rakendatud Iisraelis, kuid nende vaktsineerimiskogemus on täiesti erinev. Iisraelis tehti nii, et kui kell 18 olid doosid üle, siis võisid inimesed helistada teatud keskustesse ja vaktsineerimine tehti ära, vaatamata sellele kes sa oled.”

Sain hiljuti diagnoosi, mis seab mind riskirühma. Nimekirjad on juba tehtud. Kuidas saada vaktsineeritud enne suve?

Irja Lutsar: „Peate arutama seda põhjalikult oma perearstiga. Vaktsiin ei ole „püha vesi”, sellega võivad kaasneda kõrvalnähud kuna organismi viiakse antigeen, millele meie organism siis reageerib. Kui organismi jõud on mingi muu probleemi tõttu ära kulutatud, siis ei pruugi tal olla jõudu vaktsiinile reageerimiseks. Inimesed, kellel on tõsised terviserikked, peavad kindlasti konsulteerima oma ravi-või perearstiga sellises küsimuses. Vaktsineerimise jaoks tuleb valida kõige parem aeg, et vaktsiinist oleks kasu ja ei tekiks ka kõrvalnähte, mida me ei taha näha.”

Olen 40-aastane, mul on kõrge vererõhk ja olen ülekaaluline. Mu perearst ütles, et ma ei kuulu riskirühma, kuna see otsustatakse haigekassas. Kas peab paika, et see kes saab vaktsiini ja kes ei saa otsustatakse kusagil Tallinnas ning kas kõrge vererõhk ei tähenda riskirühma kuulumist?

Irja Lutsar: „Kõrge vererõhuga inimesed kuuluvad riskirühma. Kuid ühe inimese puhul võib kõrge vererõhk tähendada hoopis muud kui teisel ja selle pärast otsustatakse iga üksikjuhtum eraldi. Ka ülekaalulisus ja vanus tähendavad riski. Riskirühmad on paika pandud immuniseerimiskomisjoni poolt, sellesse protsessi kaasati perearstide esindajad. Nimekirju on arutatud 2020. aasta juulist alates.

Need grupid pandi paika, et Eestis ei tekiks olukorda, et see, kes „kõvemini karjub” vaktsineeritaks enne teisi. Ideaalne oleks olukord kui me ei peaks Eestis üldse arutlema kellele kaitsesüste enne teha ja kellele hiljem. Põhjuse vaktsineerimiseks leiab paljudel: kes hooldab oma vanaldasi vanemaid, kellel on kõrge vererõhk, kellel ülekaal jne. Küsisin praegu Terviseameti juhilt Üllar Lannolt kui palju jõuab Eestisse nädalas vaktsiinidoose, ta vastas, et umbes 50 000 kuni 55 000 doosi nädalas. Vaja on teha kaks süsti, nii et igaüks võib ise arvutada kui paljudele on nädalas võimalik kaitsesüst teha.

Usaldage oma arsti ja erialast komisjoni. See, et ministeerium asub Tallinnas ei tähenda, et Tallinna inimesi eelistataks. Jah, kui poleks Tallinna ning Ida-ja Lääne-Virumaad, siis mujal Eestis ei ole nakatumisnäitajad üldse kõrged. On arutatud kas Tallinna ja Põhja-Eestit peaks eelisjärjekorras vaktsineerima, kuid on leitud, et see oleks ebaõiglane teiste piirkondade suhtes.”

Elan 98-aastase emaga, keda hooldan, perearsti nimistus on ta mujal. Kas vaktsiini on võimalik saada oma reaalses elukohas?

Irja Lutsar: „See on võimalik ehkki sellele küsimusele oskaksid sotsiaalministeeriumi esindajad detailsemalt vastata. Kui hiidlane elab laste juures Võrumaal, siis ta saab selle Võrumaal ja ei pea selle pärast Kärdlasse sõitma. Aga antud juhul peaksite uurima selle kohta oma kohalikult perearstilt või sotsiaalministeeriumist.”

Olen 22-aastane mees, põen reumatoidartriiti ja kannatan kilpnäärme alatalituse käes. Elan Tarumaal kuid olen Tartu linna perearstinimistus. Perearst ütleb, et tema nimistus on palju vanureid ja järjekord ei jõua minuni nii pea. Kas vaktsiini oleks võimalik saada oma elukohas Tartumaal?

Irja Lutsar: „Võimalik on ennast ümberregistreerida Tartumaale perearsti nimistusse ja kindlasti on võimalik vaktsiini saada ka Tartus. Kuid arvestage, et lähtutakse olemasolevatest järjekordadest ja sellest, et praeguse seisuga on Eesti haiglates üle poole patsientidest vanuses 70+ ja 63% vanuses 65+. Praegu üritatakse vähendada koormust meditsiinisüsteemile ja selle pärast eelistatakse vanu inimesi.”

Kui palju on Eestis inimesi otseselt vaktsiini tõttu surnud?

Irja Lutsar: „Praegu uuritakse juhtumit kui noormees suri peale AstraZeneca vaktsiini saamist. Kuid see on kinnitamata ja hetkel kuni uurimine käib ei saa öelda, et ta surm oli või ei olnud vaktsiinist tingitud. Ootame Ravimiameti juurdluse tulemusi. Kui nad sellega valmis saavad, siis nad kindlasti ka avalikkust tulemustest teavitad. Keegi ei varja midagi.”

Mis juhtub kui keegi peaks saama vaktsiini tõttu püsiva tervisekahjustuse? Kes vastutab?

Irja Lutsar: „Selle kohta tuleb küsida Terviseametist või ministeeriumist, sest erinevate tootjatega on sõlmitud erinevad lepingud ja seal on ka vastutuseklausel sees. Kompensatsioon on kindlasti ette nähtud, kuid kas seda maksab riik või siis riik ja ravimifirma kahasse sõltub konkreetsest lepingust.”

Kui paljudel inimestel kutsub vaktsineerimine esile kõrvalnähte?

Irja Lutsar: „Kliinilistest uuringutest on andmed olemas. Kõrvalnähte on esinenud paljudel inimestel, kuid kliinilised uuringud ei ole päris elu. Kliinilistel uuringutel öeldakse inimestele, et kui midagigi tunnete, siis pange kirja. Ravimiamet avaldab andmeid palju on tehtud vaktsineerimisi ühe või teise vaktsiiniga ning kui palju on esinenud kõrvalnähte. Need andmed on kõigile leitavad ja kättesaadavad. Olen neid andmeid vaadanud ning on mõned juhtumid kui tõsiseid kõrvalnähte on esinenud. Aga enamusel on kõrvalnähuks palavik, süstikoha valulikkus, halb enesetunne jne. Tundub, et vanematel inimestel esineb neid vähem kui noorematel.

Kõrvalnähud on kõigil vaktsiinidel ja siin on kaalutud kasu ning kahju suhet. Kui on valida selle vahel kas tunda end üks päev peale vaktsineerimist halvasti või olla kolm nädalat raskes seisus intensiivravis, siis tuleb eelistada esimest.”

Kas vaktsineerimine on 100% vabatahtlik? Kui tõenäoline on, et vaktsineerimine muudetakse sunniviisiliseks?

Irja Lutsar: „Eesti Vabariigis on kõik vaktsineerimised vabatahtlikud. Mis võib juhtuda on see, et seatakse sisse „vaktsiinipassid”. Iisraelis annab see kui oled saanud kaks vaktsiinidoosi õiguse minna restorani, kinno või kontserdile või reisida näiteks Küprosele.

Sellised asjad võivad ka meil tulla. Riigid võivad kehtestada reegleid, et kui sind pole vaktsineeritud, siis sind riiki lastakse kuid pead veetma kaks nädalat riigi poolt määratud hotellis karantiinis ja selle omast taskust kinni maksma. Võimalik, et vaktsineerimist hakkavad nõudma ka tööandjad. Kui on suur oht nakatuda, siis võib tööandja öelda, et meil on kaks kandidaati ja kuna üks on vaktsineeritud ning teine mitte, siis võtame tööle selle, kes on vaktsineeritud, sest me ei soovi kellegi tervisega riskida.

Seda, et kedagi hakatakse vägisi vaktsineerima pelgama ei pea, sest see ei ole selline haigus. Olen töötanud arstina ja tean, et kui sa patsiendile midagi väga peale pressid, siis ei lõppe see asi hästi.”