“Meil oli kavas võimaluse korral kinni ehitada suure saali kolmas rõdu ning sinna rajada uus proovisaal. Kahjuks ei lubata meil seda teha,” ütles teatri avalike suhete juht Kristiina Garancis Eesti Päevalehele.

Ekspertnõukogu esimehe Krista Kodrese sõnul on draamateatri näol tegu juugendi tippteosega, mida tuleks eriti hästi hoida.

“Kui nad rõdu kinni ehitaks, muutuks saali proportsioon. Kui praegu võib seda võrrelda näiteks laevaga, siis kinniehitamise järel muutuks see kummutiks,” ütles Kodres.

Kodres toonitas, et institutsioon, mis haldab arhitektuurimälestist, peab arvestama, et seal ei saa kõike kaasaegseks muuta. “Muinsuskaitse lasi neil lifti ehitada. Rõdu hoidmine on tähtsam kui uue saali rajamine,” märkis Kodres.

Lisaks tõi ta välja arhitekti algse kava muutmise. “Arhitekt on tagumise rõdu teinud madalamate seisuste jaoks, neile, kes alla ei jõua piletit osta, kuid sooviksid etendust sellegipoolest näha. Seisused on praegugi olemas, rääkigu draamateater, mida tahes,” põrutas Kodres.

Ekspertnõukogu rõhutas koosoleku protokollis eraldi rõdu väärtust sotsiaalajaloo peegeldajana, kuna see on “märk kunagisest ühiskonna struktuurist, mis demonstreerib toonast seisuste paigutust teatrisaalis”.

Garancise hinnangul on selline põhjendus ülinaljakas. “Draamateater tegutseb demokraatlikus ühiskonnas, kuid näib, et kellegi jaoks on ikkagi veel olulised klassivahed,” nentis Garancis.

Kõige kõrgemal, ning teisest rõdust lava poolt vaadates kaugemal, asuvalt kolmandalt rõdult ei ole etendusi kuigi meeldiv jälgida, sest kogu lava nägemisulatuses hoidmiseks ei saa seljatoele toetuda, vaid peab pisut ette kummarduma.

Kolmanda rõdu piletid on kõige odavamad, makstes umbes sada krooni.

Draamateatri töötajad nimetavad kolmanda rõdu kohti halva nähtavuse tõttu ka “kuuldemängukohtadeks”. Kõige kallimad on kohad esimese rõdu loožide esimeses reas ning parteris alates neljandast reast — 160 krooni.