Muhu pühapaiga rüüstajaid ähvardab kuri saatus
“Seal ei tohtinud oksa murda ega lehte kõverdada, kes seda tegid, kogesid elus ebaõnne ja ebaedu,” kinnitas muinaskultuuri huviline Martin Kivisoo, kes koos Muhu valla arendusnõuniku Mihkel Jürissoniga möödunud neljapäeval pahateo avastas, kirjutab ajaleht Meie Maa.
“Pahategu kasvas inimese alateadvusesse ja tähendas eesmärkide mittetäitumist. Mina ei soovi nendele inimestele halba, kuid selle paiga vibratsioon ja aura toimib alateadvuse kaudu ning mul on neist inimestest kahju, et nad on ohvrikivi vargusega endale sellise ebaõnne jada kaela tõmmanud.”
Et Martin Kivisoo väljaöeldu pole pelgalt ebausk, kinnitab seegi, et enne 1924. aasta maareformi pühapaika austati, kuid ka kardeti. Nii ei käidud Tammemäel isegi pähkleid korjamas, rääkimata, et piirkonnas oleks viljeletud põllumajandustegevust või karjatatud loomi.
“Seal pole isegi maad haritud ja ega seal ka midagi kasvanud. Lihtsalt tegu on kohaga, kus loodust väga häirida ei saa ega tohi. Iidsetest aegadest saadik on paik omandanud bioelektromagneetilise välja, mis teeb koha eriliseks. Ka pärast maareformi pole kohta julgetud eriti puudutada, vaid kiviaiad on piideks vahele rajatud,” rääkis Martin Kivisoo.
Hinnanguliselt ligi 300 kilo kaalunud ümmarguse ohvrikivi kadumine avastati neljapäeval.
“Mehi pidi olema palju, sest nii rasket kivi niisama üles ei tõsta,” kinnitas Martin Kivisoo. “Ilmselt on tehtud plankudest tee ja mööda seda kivi ära veeretatud. Hiide pole tehnikaga võimalik sisse sõita, ilmselt ongi siis kivi kindlamale pinnasele veeretatud. Kivi endise asukoha peale on prahti visatud.”
Teadaolevalt taolist ümmarguseks raiutud ohvrikivi kusagil mujal Eestis pole. “Liivimaal oli selliseid raiutud ümmargusi kive palju, kuid Eestis minu teada neid rohkem pole,” sõnas Martin Kivisoo.
Varastatud ohvrikivi on veskikivi kujuline, kuid selle keskel pole auku. Kivi läbimõõt on 110 cm ja maapealse osa mõõdetud kõrgus 30 — 40 cm.
Viimati oli kivi kindlasti alles 27. augustil, kui hiite filmi jaoks võtteid tegev Rein Maran seda jäädvustas. Suve alguses külastas kivi ka looduslike pühapaikade riikliku arengukava juhtnõukogu eesotsas muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustaluga ning pidasid hiie kaitse alla võtmist vajalikuks.
Kes ohvrikivi ära võis varastada, ei soovi Martin Kivisoo oletada. “Sellise oletuse tegemine oleks kriminaalne nagu ka see tegu. Ega normaalne inimene ei lähe esivanemate püha paika vandaalitsema. Kui kivi on kuskil pandud suvilasse aialauaks või juba kildudeks lõhutud, siis tunnen kaasa nendele inimestele,” ütles Kivisoo. “Täna tuleb Tartu Ülikooli pühapaikade uurimise keskuse juhataja Ahto Kaasik Muhusse ja arutame temaga edasise tegevuse üle. Esmaspäeval esitame tõenäoliselt politseisse avalduse varguse uurimiseks.”
Teadlased avastasid Pärase Tammemäe ja selle ohvrikivi 2005. a sügisel Muhus pühapaiku uurides. Kohalikud vanainimesed kõnelesid Tammemäel kasvavast vanast hiiepuust ning selle lähedal asuvast ümmargusest ohvrikivist, millel võis varem ande näha.
Mõned aastad hiljem ehitati hiie äärde selle sissepääsuteele omavoliliselt loomade nülgimiskuur ning maaomanik asus taotlema luba sinna jahimeeste puhkemaja ehitamiseks. Samas vaidlustas maaomanik hiie olemasolu ning sulges hiide viiva raja kividega.
Pärase Tammemägi koos ohvrikiviga esitati 2010. aastal kohaliku kaitse alla, kuid Muhu vald ei pidanud sellist kaitset vajalikuks. Järgnevalt esitas Tartu Ülikooli arheoloogiadoktor Heiki Valk hiie muinsuskaitse alla.
Aasta jooksul on see Saare- ja Muhumaal juba neljas iidse pühapaiga rüüstamine. Möödunud aasta septembri alguses langes rüüste ohvriks Mustjalas Võhma külas asunud Saaremaa võimsamaid kivikalmeid. Tänavu kevadel rüüstati Kihelkonna vallas Kehila külas Suurvare kivikalme ning suvel Kärla vallas Paikülas asuv kivikalme.
