“Töötukassa tööturumeetmed peaksid olema praegusest paindlikumad ning enam soodustama puudega inimesega töösuhte alustamist. Riik saaks puudega inimesi kõige rohkem aidata töökohtade kohaldamise ja abivahendi soetamise kulude katmisega,” ütleb Ülper.

Tema sõnul on kõige problemaatilisemaks kujunenud töökoha kohandamiseks ja abivahendi soetamiseks toetuse taotlemine, kuna hanked on tsentraalsed ja võtavad vahel kuid aega.

Lisaks takistavad inimeste tööleasumist kitsendused nagu töölepingu sõlmimine vähemalt kolmeks aastaks, eelkontroll, mille kohaselt ei tohi ettevõttel olla ka ajatatud maksuvõlga. Ülperi hinnangul on sellised piirangud praeguses majanduskeskkonnas ebareaalsed.

“Samavõrd problemaatiline on koolituste pakkumine erivajadustega inimestele. Jätkuvalt kurdetakse, et koolitused viiakse läbi projektipõhiselt; projekti lõppedes jääb aga puudega inimene taas üksi, puudub edasine juhendamine või selgub, et tööandjate poolt puudub koolitatute järele nõudlus,” lausub Ülper.

Ta pakub lahenduseks, et koostöös ettevõtjatega tuleb kaardistada puude tüüpide kaupa valdkonnad, kus on võimalik koolitada ja rakendada puudega inimesi nii, et nende tööjõu järele oleks reaalne vajadus.

Eestis täiesti uue algatusena pakub Ülper võimaluse luua regionaalsed töökeskused riskirühmade jaoks, kes ei ole võimelised või kes ei soovi töötada avatud tööturul.

“Töökeskus tegutseks koostöös ettevõtetega, ühendades eneses koolitus-, praktika- ja töökeskust nii, et need on integreeritud reaalsesse regionaalsesse majandussüsteemi,” räägib Ülper.

Tema hinnangul tuleb töötajaid ette valmistada reaalse tööturu jaoks ning pakkuda reaalse väärtusega kaupa ja teenuseid nii avalikule kui erasektorile. Töökeskused peavad muutuma iseiseisvalt majandavaks mõistliku aja jooksul ning tegema omavahel koostööd.

MTÜ Abikäsi juhina sõitis Ülper tänavu septembris jalgrattal ümber Eesti ning osales retke käigus Tartus, Pärnus, Haapsalus, Võrus, Valgas ja Rakveres puudega inimeste tööhõive arendamise võimalustele keskendunud ümarlaudades.