Missioonisõdurid keskmisest tervemad
Väest lahkunule jäävad kontaktid, aga keegi ei hakka mehi üles otsima, et uurida, kas probleeme on, nendivad psühholoogid. Kui inimene ei tunnista probleemi, on spetsialistid jõuetud.
Tihaste ei usu, et sõdurid erineksid lahtuste või alkoholismi poolest keskmisest eestlasest. „Sellist statistikat aga tõesti pole. Ei kaitseväe, politsei ega ka piirivalve kohta.”
Tema sõnul pürgitakse selle suunas, et missioonimehi jälgitaks ka kuus kuud pärast missiooni. Ka on kavas luua psühholoogilise abi kiirreageerimise grupp.
Psühholoogide sõnul võib missioonimeeste olukorda üledramatiseerivate artiklite mõjul Kaitseliidu ridu hõreneda. Probleemidest tuleks nende sõnul küll rääkida, aga avalikku arvamust ei tohiks suunata kontrollimata faktidega. Aga fakte Eesti kaitseväe kohta pole kogutud, sest selleks pole inimesi.
Tihaste seletas, et kui loeme kokku suitsiidid Eestis ja kaitseväelaste suitsiidid, siis selgub, et kaitseväelased pole suitsiidilembesed. „Kui aga kaitseväelane on sooritanud suitsiidi, keskendub ajakirjanike kaasabil kogu tähelepanu sellele episoodile. Ülejäänud suitsiide ei panda tähele. Kaitsevägi aga erineb muust ühiskonnast, sest see seltskond on valitud. Eelselektsiooni tõttu on meil osa psüühikahäireid välistatud. Pole narkomaane, padualkohoolikuid.”
Jänkid väidavad, et 20 protsendil missioonidelt naasnutest on psüühilisi probleeme. „Ameerikas võib olla 20 protsenti, kuid me ei peaks seda arvu üle võtma,” küsib Tihaste vastu. „Kas saame kaht ühiskonda kõrvutada? Selle arvu — ühe viiendiku — väljaütlemine on tõeliselt vastutustundetu.”
Psühholoogide sõnul lisab stressi ka see, et ühiskond ei kiida Iraagis käinud meeste tegevust heaks. „See on tõsine probleem. Neid mehi tuleb meeles hoida, kodus toetada,” seletas Tihaste.
