Järgneb pikk tiraad selle aadressil, mida ta Vladimir Putinist, tema poliitikast ja spioonimängudest arvab. „Ehitagu parem Pihkvasse biotualetid, mitte ärgu tegelgu siin spioonidega!“ võtab ta ühe lausega kokku oma suhtumise: kui tahta hästi elada, tuleb elu teadlikult paremaks muuta, mitte vaenlasi otsida.

Igor räägib, et viimased kuu-poolteist pole meediast Kohveri kohta midagi kuulda olnud. Varem aga valgustati protsessi algust ja süüdistusi päris põhjalikult.

„Ja mis neist arvate?“

„Mis spioonid siin!“ hüüab ta elavalt. „Spioneeritakse Moskvas, sealt tuleb otsida, mitte siit Pihkva metsadest, ma tean ju, kuidas asjad käivad.“

Hm?

Tuleb välja, et Igor on (enda väitel) teeninud varem sõjaväe vastuluures GRUs. Viibinud operatsioonidel Tšetšeenias ja Dagestanis. Süürias. Oskab inimesi üle kuulata. Ta räägib aga, et Krimmiga sai tal mõõt täis. Tema kaaslased aitasid läbi viia erioperatsiooni, tema aga kirjutas raporti ning lahkus teenistusest.

Igor kõneleb, et operatsiooni valmistati pisiasjadeni ette pikalt: näiteks oli vaja veenda krimmitatarlasi. Selleks saatis Ramzan Kadõrov sinna Tšetšeeniast spetsialistid nagu temagi – et muslimitega omavahel asjad selgeks rääkida.

Aga Igor ise on pärit Ukrainast. Ja üsna tige, mida propaganda inimestega teeb. „Kujutage ette, mul tuttav sõitis Lvivi ja kattis numbrimärgil Venemaa lipu kinni. Kartis ju, et banderalased löövad Vene lipu eest maha. Miilits peatas enne linna ja ütles ainult: „Ärge tehke endale häbi! Võtke kleepekas maha ja käituge ausalt. Tulite oma haiget ema vaatama, siis hoolitsege tema eest! Aga muidugi, kui tulete siin rääkima, kuidas meile on õigusega kallale tungitud, vaat siis lööme pea lõhki…“

Ehk siis Kohveri juurde tulles: Igor on näinud, kui palju on praeguses Venemaa poliitikas valet. Miks peaks siis üks „spioon“ midagi enamat olema.

„Aga Putin midagi head ka teinud on?“ Jah, töö noortega, usub ta. Naasmine Nõukogude haridussüsteemi juurde, spordi tähtsustamine.
Hea seegi. Aga kas Venemaa tõesti juhuseid usub? GRU endine töötaja kuskil Petseris Eesti ajakirjanikule Kohveri teemal võimukriitiliselt südant puistamas?

„Ma nägin küll, kuidas te ennist hümni laulsite ja mis žeste siinsete (lagunenud) majade suunas tegite,“ märgib ta viimaks. „Ei ole vaja üksteist osatada, olime ju sõbrad varem.“
Olin tõesti – väga vaikselt – pärast piiri ületamist Nõukogude hümni laulnud. Ja tõesti fotograafile räämas ja kokkukukkuvaid maju näidanud.

Paranoia on siin riigis kerge tekkima.