Mälestusmärgi laskis valmistada sõjaveteran Ants Teder. Selle esimeseks nimetuseks oli "Eesti mees teises maailmasõjas", Lihula sambaks hakati seda nimetama hiljem Lihulas toimunu tõttu.

Mälestusmärgil on teise maailmasõja aegses Saksa vormis mees, relv rinnal. Mälestusmärgil on tekst: "Eesti meestele, kes sõdisid 1940-1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel".

See mälestumärk püstitati kõigepealt Pärnussse, kust see aga viidi üsna kiirelt skandaaliga ära. Lihula tollane vallavanem Tiit Madisson korraldas selle paigutamise Lihula kalmistule.

Tõeliselt kuulsaks sai mälestusmärk siis, kui 2. septembril 2004 korraldas valitsus mälestusmärgi äraviimise. Äraviimine oli rohmakas, toimus öö varjus ja kui Lihula inimesed selle vastu protestisid, toimus nende ja politsei vahel konflikt. Mälestusmärgi äraviimine tekitas ühiskonnas tormi, Res Publica toetus langes seejärel kivina ning väga ebapopulaarseks kujunenud Juhan Partsi valitsus langes järgmisel aastal, andes teed pikalt kestnud Reformierakonna valitsemisajale Andrus Ansipi juhtimisel.

Mälestusmärki kritiseeriti mitmel põhjusel. "Euroopalikke väärtushinnanguid jagav Eesti, kes rajab oma tulevikku NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina, ei saa oma minevikukäsitluses toetuda II maailmasõja aegsele Saksa armee mundrile, mis demokraatlikus maailmas samastub üheselt natsismiga," kommenteeris tollane välisminister Kristiina Ojuland.

Väga oluline oli välismaa liitlastelt tulnud kriitika. Eesti oli vaid mõned kuud varem saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks ja valitsusel polnud mingit soovi anda materjali Venemaa süüdistustele Eesti natsimeelsusest. "Fakt on, et seda tõlgendati üle maailma kui katset mälestada Eestit okupeerinud totalitaarseid režžiime ja seda ei saa Eesti endale lubada," teatas peaminister Juhan Parts.

Kriitikat sai ka see, et mälestusmärgil oli ära märgitud aastad 1940-1945. Nimelt lõppesid Eesti pinnal lahingud 1944. aastaga. Mõned Eesti üksused jäi veel Saksamaa eest sõdima, aga neid ei saanud enam selgitada Eesti iseseisvuse taastamise eest võitlemisega. Teatavasti okupeeris Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal, aga 1941. aastal Eesti vallutanud natsi-Saksamaa ei tahtnud midagi kuulda Eesti iseeisvuse taastamisest.

Peale mälestusmärgi Lihulast äraviimist pandi see valitsuse ettepanekul püsti Rae valda Lagedile Vabadusvõitluse muuseumi, kus see on siiani püsinud. Mälestusmärk kuulub muuseumile, mistõttu muuseumi juht Johannes Tõrsi sõnul pole tema nõus selle äraviimisega, sest ta ei taha, et seda jälle solgutama hakataks.

Lihula samba äraviimine tõukas tagant mitut protsessi, nende hulgas kolm aastat hiljem Tallinnas suure laamendamisega lõppenud pronkssõduri äraviimist.

Kui 2005. aasta oktoobris sammas oma uuel asukohal Lagedis avati, rääkis selle avamisel Rae tollane vallavanem Raivo Uukkivi vajadusest järgmisena Tallinnast Tõnismäelt ära viia pronkssõdur.

"Teame, et juba aastakümneid seisab Tõnismäel üks suurt kasvu väga võõras mundris mees, pea norgus," lausus vallavanem. "Ja võrdseks saab olukord siis, kui see mees ka siia tuuakse, sellest teisest mehest veidi kaugemale. Siis oleks võrdsus ja demokraatia päästetud."

Järgnevatel aasatel toimus pronkssõduri juures ridamisi eskalatsioone, mis viisid selle äraviimiseni kaitseväe kalmistule.

Lihula sammas tõukas tagant ka Vabadussõja võidusamba rajamist ja kaudsemalt võibolla ka Kommunismiohvrite memoriaali rajamist. Nimelt oli Eestis 2004. aastal küll palju kohalikke Vabadussõja sambaid, aga puudus üks suur, "üleriiklik" mälestusmärk Tallinnas prominentsel kohal.

Riiklikel tähtpäevadel ja tähtsate välisvisiitide ajal on paljudes riikidess kombeks panna pärgasid riigi tähtsaima monumendi juurde. Tihti on selleks tundmatu sõduri mälestusmärk, Lätis aga 1935. aastal avatud vabadusmonument.

Eestis ei suudetud enne sõda Vabadussõja võidusammast Tallinnasse rajada, mistõttu polnud ka midagi taastada. Riiklikel pühadel käidi seetõttu pärgasid panemas Reaalkooli juures oleva Reaali Poisi juures, mis parema puudumisel täitis riigi esimonumendi rolli.

Lihula samba ja pronkssõduri temaatika tõstatas uuesti ka Vabadussõja võidusamba püstitamise küsimuse. Peaminister Ansip hakkas selle rajamist tugevalt suruma ning see püstitatigi 2009. aastal, kaks aastat peale pronkssõduri äraviimist Tõnismäelt ja viis aastat peale samba äraviimist Lihulast.

Esimese kohaselt oli see eesti rahva igikestva vabadusvõitluse järjekordne etapp. Saksa vägedes sõdinud eestlasi tõlgendati selle kohaselt Eesti vabaduse eest võitlejatena. Suure mütoloogilise tähtsuse omandasid 1944. aasta suvel toimunud lahingud Sinimägedes, mis lõppesid Punaarmee kaotusega. Selles tõlgenduses olid Sinimägede lahingud eestlaste võitlus Punaarmeega, mis lõppes meie võiduga. Varju jäi see, et Sinimägedes küll sõdis palju eestlasi, aga lahingute põhiraskust kandsid tegelikult Saksa üksused.

Teise tõlgenduse kohaselt oli II maailmasõja Eesti jaoks otsast lõpuni üks traagika ning Saksa mundris sõdinud meeste pingutused olid heal juhul vaid sümboolselt olulised ja halvemal juhul mõttetud.

Eesti riigiesindajad vaevlesid II maailmasõja tõlgendamisega samamoodi nagu tavainimesed. Lahenes see otsusega rajada Maarjamäele suur Kommunismiohvrite memoriaal. II maailmasõja tulemusel kaotas Eesti oma iseseisvuse ja kümned tuhanded Nõukogude Liidu repressioonide ohvrid kaotasid ka oma elu.

Kommunismiohvrite memoriaali läbi on Eesti riik otsustanud defineerida II maailmasõda iseseisvuse kaotuse ja järgnenud kommunismiohvrite läbi. Erinevalt Vabadussõja võidusambast on Kommunismiohvrite memoriaali kunstiline lahendus saanud peaaegu kõigilt kiidusõnasid, mistõttu võib eeldada nii memoriaali kui sellest lähtuva II maailma tõlgenduse laiemat omaksvõttu avalikkuses.