Peale mälestusmärgi Lihulast äraviimist pandi see valitsuse ettepanekul püsti Rae valda Lagedile Vabadusvõitluse muuseumi, kus see on siiani püsinud. Mälestusmärk kuulub muuseumile, mistõttu muuseumi juht Johannes Tõrsi sõnul pole tema nõus selle äraviimisega, sest ta ei taha, et seda jälle solgutama hakataks.
Lihula samba äraviimine tõukas tagant mitut protsessi, nende hulgas kolm aastat hiljem Tallinnas suure laamendamisega lõppenud pronkssõduri äraviimist.
Kui 2005. aasta oktoobris sammas oma uuel asukohal Lagedis avati, rääkis selle avamisel Rae tollane vallavanem Raivo Uukkivi vajadusest järgmisena Tallinnast Tõnismäelt ära viia pronkssõdur.
"Teame, et juba aastakümneid seisab Tõnismäel üks suurt kasvu väga võõras mundris mees, pea norgus," lausus vallavanem. "Ja võrdseks saab olukord siis, kui see mees ka siia tuuakse, sellest teisest mehest veidi kaugemale. Siis oleks võrdsus ja demokraatia päästetud."
Järgnevatel aasatel toimus pronkssõduri juures ridamisi eskalatsioone, mis viisid selle äraviimiseni kaitseväe kalmistule.
Lihula sammas tõukas tagant ka Vabadussõja võidusamba rajamist ja kaudsemalt võibolla ka Kommunismiohvrite memoriaali rajamist. Nimelt oli Eestis 2004. aastal küll palju kohalikke Vabadussõja sambaid, aga puudus üks suur, "üleriiklik" mälestusmärk Tallinnas prominentsel kohal.
Riiklikel tähtpäevadel ja tähtsate välisvisiitide ajal on paljudes riikidess kombeks panna pärgasid riigi tähtsaima monumendi juurde. Tihti on selleks tundmatu sõduri mälestusmärk, Lätis aga 1935. aastal avatud vabadusmonument.