Mis juhtub, kui poliitiku laps teeb pättust

Kadriorgia skandaal pole sugugi esimene juhtum, mil Eesti poliitik on oma pereliikmete tegude tõttu avalikkuse surve alla sattunud — avalikkus on näinud nii ametikohast loobumist kui ka vabandustega piirdumist.

Kunagi oma poja tegude pärast riigikogust lahkunud praegune kaitseminister Jürgen Ligi tõdes Eesti Päevalehele, et väga raske on anda ühelegi avaliku elu tegelasele sääraseks olukorraks mingit retsepti — lahendus peituvat igaühe enda sisetundes.

“Poliitik peaks sedavõrd vastutama, kuivõrd mittereageerimine seaks kahtluse alla tema enda usaldusväärsuse poliitikuna. Näiteks siis, kui tal oleks endal hiljem raske avalikkuse ees jätkata,” rääkis Ligi.

Vähem kui kaks aastat tagasi tabati toonase siseministri Margus Leivo peog uimastit ostmast. Ministrist isa oskas selle isegi veidi oma ametis jätkamise õigustamise vankri ette rakendada.

Algul käsitleti ministri poja uimastiostu puhul sarnaselt Kadriorus toimunuga seda, kes info meediakanalitesse lekitas. Pärast valitsusjuhi ja koalitsioonikaaslastega arupidamist otsustas Leivo siseministri toolist mitte loobuda ja palus avalikkuse ees vabandust, kuid justkui lunastuseks lubas pühendada suure osa oma ajast noorte narko-probleemidega võitlemisele.

Tartu ülikooli filosoofiaprofessor, eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop nendib, et need juhtumid ja lossipeod on erinevad. “Sarnane on vaid see, et laste pahategude avalikuks tulek kahjustas (vana)vanema head nime ja vähendas inimeste usaldust tema vastu. Kadrioru lossipidude eest ei vastuta ainult vanavanemad või hooldajad, vaid ka presidendi kantselei töötajad, kuna peod toimusid presidendi ametikorteris. Tagasi astuma peaksid kõik need, kes ei saanud hakkama oma ülesandega — kaitsta presidendi institutsiooni usaldusväärsust.”

Sutropi sõnul ootab avalikkus, et lõpetataks vassimine ja et lossirahvas ei teeks nägu, nagu poleks midagi erilist juhtunud. “Rahvas soovib, et presidendi kantseleisse võetaks tööle inimesed, kes oskavad presidenti kaitsta — skandaale ennetada ja ajakirjanduse ning avalikkusega suhelda.”

Tema sõnul näitavad taolised skandaalid, et osad Eesti avaliku elu tegelased ei taju endal olevat vastutust ja reageerivad seetõttu pahanduse puhkedes ebaadekvaatselt.