See oli psühhiaatriakliinikule kahtlemata tähtis päev. Vaevalt, et see hoone nii olulist külalist varem võõrustanud on.

„See saab olema väga lühike,“ informeeriti saatkonnast Karen Pence’i külaskäigust. Lühike – see pidi olema aeg, mida meedia üldse näha saab. Samuti ei ole lubatud küsida küsimusi. Kareni ainus intervjuu läheb Eesti Ekspressile. Teemaks on rangelt kunstiteraapia.

Karen Pence, USA teine leedi on kunstihuviline. Avastas enda jaoks vesivärvidega maalimise kirjade järgi pärast esimese lapse sündi. Vesivärvidega maalimist armastab ta väga, USA ajakirjandus kirjutab, kuidas ta on andnud oma töid müüki ka USA kohalikele laatadele - heategevuseks.

Kui tema abikaasast sai USA teine mees, siis valis ta oma ampluaaks just kunstiteraapia. Suur osa Ameerika kunstiterapeutidest oli selle üle õnnelik: teise leedi abil saab tähelepanu.

Press juhatatakse psühhiaatriakliinikusse. Saalis, kus enam-vähem kõik Eesti meedia istub, on lohutu: rohelised seinad, veidi kooruv värv laes. Ootama peab kaunis kaua.

Kui Karen Pence saabub, suunatakse ta kliiniku pisikesse ruumi ühes teiste spetsialistidega (Tallinna Ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudi kunstiteraapiate õppekava juht prof. Eha Rüütel, psühhiaatriakliiniku juhataja dr. Kaire Aadamsoo, psühhiaatriakliiniku kunstiterapeut Katrin Heinloo, Eesti Loovteraapiate Ühingu esinaine Katrin Tibar, Tallinna Ülikooli Psühholoogia ja käitumisteaduste suuna juht prof. Aleksander Pulver, Nõmme Tervisekliiniku, Adeli rehabilitatsioonikeskuse, Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse kunstiterapeudid).

„Te kindlasti mõtlete, miks tegeleb Ühendriikide teine leedi kunstiteraapiaga,“ alustab ta ümarlauda. Tal on korallsinine kleit ja lahke naeratus.

Teine leedi jõuab rääkida sellest, kuidas ta kuulis, kuidas lapsed küsivad vanematelt, kas nad saavad juba keemiaravisse tagasi (sest siis saab kunstiteraapiasse). Kuidas USA sõdurid ütlevad, et nad on käinud mustas augus, aga tänu kunstiteraapiale sinna auku ei lähe. Kui olulised on terapeudid, kuidas ta tõi spetsialistid oma koduosariiki.

Ainult selleks, et nõtke turvatöötaja saaks meid välja suunata, saateks teise leedi ettevaatlik hääl.

Järgmine sihtkoht. Me kõnnime mööda kaunis pikka alleed, mis on pikitud pärnapuude ja politseinikega.

Ootamine jätkub nukras hoones, pealtnäha inimtühjas psühhiaatriakliiniku osas. Karen Pence peaks siin inspekteerima kunstiteraapia tuba, aga selleks läheb aega veel mitukümmend minutit.

Siis ta saabubki. Pisikeses ruumis on guaššvärvid, üks poolelijäänud töö. Teine leedi tänab, et teda vastu võeti. Ma tean, et tema võõrustaja vastab midagi, aga ma ei kuule seda. Segab turvatöötaja, kes näitab näpuga ukse poole.

Karen Pence jätkas külastust, vaatles teraapiaseansi läbiviimist.