Ministrid teevad kantslerid patuoinaks

Eesti viimase aja poliiikast leiab üha enam näiteid, kus ministrid üritavad oma ebakompetentsuse ajada ministeeriumi kantsleri kaela, leiab endine välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand.

“Faktid kõnelevad iseenda eest. Esiteks, taas on vaja patuoinast puntrasse jooksnud välispoliitika ja organisatsiooni hajumise pärast (suhkrutrahvid, sõprusdeklaratsioon Venemaaga, riigisaladuste väidetav kaotsiminek). Minister Ojuland näeb süüdlasena kantslerit (Priit Kolbret-toim.),” kirjutab Indrek Tarand Eesti Päevalehes.

“Varem on kantsler Kolbret kiidetud kui väärikaist väärikamat, samuti Soome riiki kui meile eriliselt lähedast ja tähtsat. Ent nüüd tuleb ministri selgitustest välja vastupidi: et Kolbre ei saa kantsleritööga hakkama ja saadetakse vähetähtsasse riiki,” osutab Tarand.

Kas see on ikka kantsler, kelle pärast asutus alla käib? küsib ta ja põhjendab Ojulandi manöövreid järgmiselt: “Välisminister sai aru, et kantsleri vabastamine “koostöö mittesujumise korral” on ühekordne võimalus, mitte igavene blankoveksel, mille abil mis tahes hetkel valitsuse istungile kõmpida. Teiseks, strateegilist infot valdavate ametnike “edutamine“ on kõige kindlam viis nende elu-olu poliitilisest juhist sõltuvusse seada.”

Kolmandaks taipas juristipaberitega minister oma allkirjaga pabereid vaadates, et asja avalikuks tulemise eel on väike personalimanööver vältimatu, märgib Tarand. “Hiljem saaks juba rahuliku südamega kinnitada, et oli jah probleeme, kuid me reageerisime: vahetasime asjade eest vastutava ametniku, muutsime struktuuri jne.”

Tarandi väitel on need kolm faktorit juhtinud välisministri tegevust. “Loomulikult ka frustratsioon läbimurdmatu Venemaa pärast. Või paistab kantsleri süüd ka saamata jäänud ENPA peasekretäri kohas?”

Ekskantsler osutab, et ministeeriumi juhtima tulles on poliitikud reeglina ulmade ehk valimislubaduste küüsis. “Hiljem selgub, et elu on keerulisem. Nii tulebki näiteks Priidu Pärna teha süüdlaseks minister Vaheri ebaõnnestunud korruptsioonivastase võitluse ja karmi kriminaalpoliitika nurjumise pärast. Muidugi, ikka tänuliku käepigistuse ning “uute väljakutsete” retoorika saatel.”

Kuid ka poliitiku eksimislimiit saab ükskord täis ja kantsleri süü küsimus asendub hoopis ministri ametisse sobivuse küsimusega, sõnab Tarand.

Tema sõnul on Eesti diplomaatilise teenistuse hamletlikuks küsimuseks saamas Where is my next posting? — kus ma oma kuulsusrikast karjääri jätkan? “Ja minister Ojulandi arvates peitubki just selles küsimuses, mitte Eesti Vabariigi huvide võimalikult efektiivses ja täpses sõnastamises ning selle järgimises, välispoliitika põhisisu.”

Välispoliitika põhisisu mõistvad inimesed ministeeriumis marginaliseeruvad, märgib Tarand. “Asemele edutatud operetidiplomaadid ent laulavad peatselt jälle kooris: “Kantsler on süüdi, härra minister!“ Niisuguse tragikoomilise olukorra lahendamisele saab kaasa aidata resoluutne peaminister, kelle huvides võiks ju olla normaalselt töötav ministeerium. Ning ka Reformierakond võiks aegsasti mõelda mõne uue liberaalsete juurtega intelligentse inimese otsimisele.”