Ministrid alla 600 000-kroonisesse autosse ei istu?
Siseminister Jüri Pihl ja regionaalminister Siim-Valmar Kiisler sõidavad E-klassi Mercedese, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi Volvo XC70 ja rahandusminister Ivari Padar Chrysler 300C-ga.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedril on istumise all võimas maastikuauto Jeep Grand Cherokee, peaminister Andrus Ansipil aga alluvate omadest peajagu suurem-kallim, lausa presidendi Audi A8 vääriline 7. seeria BMW, mille hind kaugelt üle miljoni krooni.
Samas otsustas valitsus 1997. aastal, et ministri auto ei tohi maksta üle 400 000 krooni, kuid aja jooksul leidsid ametnikud sellest möödahiilimiseks ja maksumaksja raha raiskamiseks siiski kavala keerdkäigu — kuna autot ei ostetud enam välja, vaid ainult liisiti, siis hinnapiiri nagu polekski enam olnud.
Hinnapiir selgugu avalikus arutelus
“Must-valget piiri, millise hinnaga auto ministrile sobib, pole olemas,” ütleb avaliku halduse õppejõud Leno Saarniit. “Inimeste õiglustunne on erinev, sõltudes ka sissetulekust. Sellised juhtumid on vaja ühiskonnas läbi arutada ja ministri autole sobiv hinnapiir paika panna.”
Kui avalik arvamus leiab, et ministrid kulutavad autodele liiga palju, peaks see ilmnema ka ministrite usaldusreitingus, märgib Saarniit: “Idee järgi ei saa usalduse kaotanud poliitik enam järgmistel valimistel piisavalt hääli.”
“Partsile sobiks Ford Sierra!”
“Naljaga pooleks öeldes — meie majanduse praeguse seisu taustal sobiks Partsile uue A6 asemel kasutatud Ford Sierra,” ütleb Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper.
“Kui on hea päev, liigub see ju päris tublilt, aga kunagi ei tea, mida toob homne: kas mootori kapitaalremondi või tulekahju tagaistme all. Tõsisemalt rääkides — arvestades riigi vajadust kokku hoida, oleks Audi A6 asemel ministrile hulga paremini sobinud kas või mõni tubli ja mitte-noobelmarki keskauto. Näiteks Mazda 6, Volkswagen Passat, Škoda Superb vms. Ka kõik need autod on korralike sõiduomadustega, turvalised, hästi varustatud ja hea mainega, kuid samas umbes kaks korda odavamad.”
