“Ma olen šokeeritud, sest ei uskunud, et kodakondsusest saab nii huvitava filmi teha,” kuulis ligi tunnipikkuse dokumentaalfilmi “Kodanik — riigi alus” autor Rein Hanson poolteist kuud tagasi kodakondsusameti peadirektori Mari Pedaku tunnustussõnu.

“Hea film,” kiitis ka siseminister Tarmo Loodus. Ent peagi sattus Hanson rahvastikuminister Katrin Saksa büroo kriitikatule alla.

Integratsiooniametnike soov oli, et Hanson pehmendaks Moskvale otseallunud suurtehaste töölistest moodustatud iseseisvusvastase Interliikumise ning Rahvarinde ja kodanike komiteede vastasseisu aastatel 1988 kuni 1991.

“Aega on nii palju edasi läinud, et ajalugu ei pea nõnda must-valgelt näitama,” kuulis kodakondsusameti tellimusel filmi teinud Hanson minister Saksa büroos.

“Ükskord me võidame niikuinii!” hüüab filmis Heinz Valk laulva revolutsiooni suurkogunemisel Tallinna lauluväljakul ja järgmises kaadris kurdab punalipulisel miitingul venekeelne mammi, et eestlased on kavalad ja kena juttu rääkides löövad nurga tagant noaga.

Filmis katkestab iseseisvusmeelsete rahvapeo venekeelne laul “Minu aadress pole maja ega tänav, minu aadress on NSV Liit” ja Mihhail Lõssenko töölissalklased ründavad kevadel 1990 Toompea lossi.

“Kas vene õpilased samastavad ennast nüüd nende kümme aastat tagasi punalippe lehvitanud rahvuskaaslastega?” küsisid ametnikud.

Hanson, kes vaatas filmi monteerides läbi kümneid tunde arhiivikaadreid, keeldus ajalugu mahendamast.

“Tahtsin näidata, kuivõrd tugev oli kodanikukasvatus sõjaeelses Eestis ning panna noored mõistma — iseseisvust ei taastatud nii lihtsalt, et ühel suvel rahvas laulis ja oligi vabadus,” selgitas ta.

Hanson ise nimetab oma filmi tasakaalustatuks.

Seal on president Konstantin Päts ja võõrvõimu marionetiks läinud Johannes-Vares Barbarus, esmakordsed kaadrid Vabadussõjast ja Moskva putšistide saadetud soomukid augustis 1991 Tallinnas, Edgar Savisaare Rahvarinne ja Eesti Kongress, Interliikumise rünnak Toompea lossile mais 1990 ja laulva revolutsiooni tipphetked, kompartei liider Vino Väljas ja endine meelsusvang Enn Tarto, veretu iseseisvumise üks ideolooge Marju Lauristin ja Moskva emissari Viktor Tšebrikovi kuulsad sõnad: “Võib saada iseseisvuse, aga kõik ülejäänu kaotada.”