Kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Madis Mikko põhjendusel kõneleb kahe riigikaitselise asutuse liitmise kasuks suurem efektiivsus. “Dubleerimist on vähem ja hoiab inimesi kokku,” ütles Mikko Eesti Päevalehele. “Eriti mis puudutab riigikaitse planeerimist hangete alal, samuti kogu suhtekorraldust.”

Praegu töötavad nende valdkondadega rööbiti nii staap kui ka ministeerium, näiteks kodulehekülgede andmetel tegeleb peastaabis avalikkussuhetega viis ja ministeeriumis kaheksa inimest.

Mikko sõnul on teine poolt-argument see, et sõjaväelane ja tsivilist istuksid ühe laua taga ja teeksid koos tööd. “See ei tähenda, et staap ja ministeerium homme ühte läheksid,” lisas ta.

Tänavu heaks kiidetud kaitsejõudude arengukavas 2010. aastani ühendamisplaani pole.

Ühendamine võib olla struktuuriline või siis saab samu eesmärke saavutada tihedama kontaktiga. Staap ja ministeerium paiknevad näiteks Soomes ja Leedus lähedastes majades. Kui Leedus kohtuvad minister ja kaitseväe juhataja igal hommikul, siis Eestis kord nädalas.

Kaitseväe ühendatud õppe-asutuste juht kindralmajor Ants Laaneots hoiatas, et Eesti puhul peitub struktuurilises ühendamises teatud risk kaitsevägi politiseerida. “Eesti omapäraks on ka see, et kaitseministeerium kipub teostama operatiivjuhtimist, omamata selleks kompetentsi,” lausus kindralmajor.

Laaneotsa sõnul oleks enne vaja, et ministeerium poleks sel juhul enam puhtalt tsiviilstruktuur, kus teenib vaid paar kaitseväe ohvitseri nagu praegu. Enamikus riikides moodustavad sõjaväelased 20-60 protsenti kaitseministeeriumi koosseisust, selgitas Laaneots.

Leedu kaitseministri pressinõunik Rita Grumadaite kinnitas, et ka nende ministeeriumis on 22 protsenti sõjaväelased.