Ministeerium hakkab väikelaste piinamisjuhtumit analüüsima
“Tänases [eilses - toim) Ekspressis ilmunud juhtum on tõepoolest traagiline ja oleme sellest väga puudutatud,” ütles Delfile sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Anniki Tikerpuu. “On vaja välja selgitada, kes ja millal märkas, et lapsed on hädas, keda ta sellest teavitas ning mis siis edasi juhtus. Kuidas reageeris politsei, kuidas lastekaitsetöötajad.”
“Me kõik — naabrid, sugulased, lähedased, ametnikud, õpetajad, arstid ja teised ühiskonnaliikmed — peame märkama ja sekkuma. See võib tähendada vajadust sekkuda ka muidu privaatsesse pereellu,” toonitas Tikerpuu, et olemasoleva lastekaitse seaduse kohaselt on igal inimesel kohustus teavitada abivajavast lapsest. MInisteerium lõi selleks 2009. aasta lasteabitelefoni 116111, mis on kättesaadav 24 tundi ööpäevas ning kuhu helistades võib olla kindel, et vähegi kahtlustäratavad olukorrad jõuavad lahendamiseks õigete spetsialistideni.
MInisteeriumis uuendatakse lastekaitse seadust
Lisaks on sotsiaalministeeriumis uuendamisel lastekaitse seadus ning selle kaudu ka kogu lastekaitsetöö korraldus. “On väga kahetsusväärne, et sedalaadi juhtumid aset leiavad, teisalt tuleb esile tuua lastekaitsetöötajate järjest professionaalsemat tööd, mistõttu enamasti õnnestub nii traagilised tagajärjed ära hoida. Sellele aitabki palju kaasa kodanike tähelepanelikkus ja varane sekkumine,” lausus Tikerpuu.
Sotsiaalministeeriumis on valmimas "Laste ja perede arengukava 2012-2020", mis annab pikaajalised suunad laste õiguste tagamiseks ning mille rõhuasetus on ennetusel. Laste hooletussejätmise ja väärkohtlemise ennetamiseks on ministeerium laste ja perede arengukavas ette näinud mitmeid tegevusi. Näiteks on eraldi välja toodud varase sekkumise süsteemi tõhustamine, mille üheks oluliseks tegevuseks on pereõdede koduvisiitide arendamine. Pereõdede koduvisiite peetakse maailmas üheks kõige efektiivsemaks varase sekkumise meetodiks. Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringute kohaselt vähenes peredes, kes osalesid koduvisiitide programmis, laste väärkohtlemine keskmiselt 40 protsendi võrra.
“Ka meie süsteemis on kõige tõenäolisemaks kokkupuutepunktiks last ootava pere ja avaliku sektori vahel raseda naise ja vastsündinu kontakt arstide, õdede ja ämmaemandatega. See on ühelt poolt periood, kus pere on vastuvõtlik informatsioonile ning teiselt poolt aeg, kus pere vajab suurema tõenäosusega toetust ja nõu,” rääkis Tikerpuu.
Laste hooletussejätmise ja väärkohtlemise ennetamiseks on väga tähtis vanemluse toetamine, lapse kasvatamiseks ja hooldamiseks vajalike oskuste õpetamine tulevastele või olemasolevatele lapsevanematele.
Väärkohtlemise juhtumid kipuvad läbi põlvkondade korduma
Laste väärkohtlemise juhtumitele õigeaegselt reageerimise juures on oluline ka aspekt, et kui perele ja lapsele ei osutata õigeaegselt abi, kipuvad väärkohtlemise juhtumid läbi põlvkondade korduma. Tänased vanemad, kes jätavad oma lapsed hooletusse, on võibolla ise minevikus kogenud väärkohtlemist. Selleks, et taoline nõiaring katkestada, tulebki investeerida perede õigeaegsesse toetamisse, nõustamisse ja ka rehabiliteerimisse.
“Laste ja perede arengukavas ette nähtud tegevused, millega luuakse väärkohtlemise ja hooletussejätmise kahtluse hindamiseks ja tõendamiseks väärkohtlemise diagnostikameeskondade süsteem. Meeskonda, kes hindab lapse väärkohtlemise kahtlust, kuuluksid sotsiaaltöötajad, meedikud, politseinikud, prokurörid, kuna eri valdkondade vaheline koostöö keeruliste juhtumite lahendamisel on ülioluline,” sõnas Tikerpuu.
Kui sotsiaaltöötajal on kahtlus, et lapse elu või tervis on ohus, lapsed on hooletusse jäetud või väärkoheldud, siis peab töötaja olukorda hindama ning vajadusel eraldama lapsed perest ja tagama nende turvalisuse. Perest eraldamiseks või vanemate hooldusõiguse piiramiseks tuleb pöörduda kohtu poole, kohus saab avaldust menetleda ka kiirendatud korras (48 tunni jooksul), kui sotsiaaltöötaja seda taotleb ning teha esialgse õiguskaitse tagamise määruse lapse ja vanema õiguslike suhete kohta. 2010. aasta 1. juulist rakendunud perekonnaseadus annab laiad võimalused vanemalt hooldusõiguse ära võtmise või piiramise asjas. Üldpõhimõttena tuleb lähtuda vajadusest toetada perekonna toimetulekut, sotsiaalseid oskusi ja osutada vajalikku abi ning üksnes siis, kui see ei ole aidanud, võib vanemalt hooldusõiguse ära võtta või seda piirata.
Perekonnaseadus:
Vanema hooldusõiguse piiramine
§ 134. Lapse heaolu ohustamine
(1) Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid.
(2) Lapse heaolu ohustamisest teatab lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule riigiasutuse või omavalitsusasutuse ametnik, politseinik, tervishoiutöötaja, kohtunik, prokurör, notar, kohtutäitur, õpetaja või muu isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta.
(3) Kohus võib lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Varahooldusõiguse võib kohus vanemalt ka täies ulatuses ära võtta.
(4) Isikuhooldusõiguse asjades võib kohus omal algatusel rakendada seadusest tulenevaid abinõusid, mille õiguslikud tagajärjed on siduvad ka kolmanda isiku jaoks.
§ 135. Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine
(1) Kohus võib lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega.
(2) Isikuhooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
(3) Isikuhooldusõiguse olulise piiramise või täieliku äravõtmise asja läbivaatamisel kaasab kohus menetlusse arvamuse andmiseks valla- või linnavalitsuse.
(4) Kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, võib valla- või linnavalitsus lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust. Sellisel juhul peab valla- või linnavalitsus viivitamata esitama kohtule avalduse vanema õiguste piiramiseks lapse suhtes.
