Miks Savisaar presidendiks kandideerib: kolm võimalikku põhjust
Edgar Savisaar tahab Eesti presidendiks saada. Esmaspäevases "Pealinnas" ta justkui avaldas valmisolekut presidendiks kandideerida, kuigi ta sõnum oli piisavalt hägune, et jätta talle ka taganemisruumi. Otsuse Keskerakonna presidendikandidaadi kohta teeb juunis kogunev Keskerakonna volikogu.
Niisiis, miks peaks Savisaar minema kandideerima valimistele, mille võitmise lootust tal ei ole? Näiteks 2011. aastal ta ei kandideerinud, vaid toetas Indrek Tarandit. Seetõttu on ka praegu spekuleeritud, et Savisaar võib hakata jälle tegelema poliittehnoloogiaga, näiteks toetades Mart Helmet, et nõrgestada praegust valitsust.
Skeem Helmega ei töötaks
Keskerakond on mitu aastat teadlikult EKREt toetanud, sest see nõrgestab koalitsioonierakondasid. Kuna nii EKRE kui Keskerakonna valitsusest välistamine teeb riigikogus enamuskoalitsiooni tegemise väga keerukaks, suurendab EKRE populaarsuse kasv tõenäosust, et Keskerakond võetakse koalitsiooni. Lihtne ja loogiline plaan.
Mart Helme saamine presidendiks annaks EKRE-le veel jõudu juurde. On aga üks probleem. Mõlemad Helmed armastavad rääkida kohalike venelaste kohta kõike, mida sülg suhu toob. Keskerakonna venelastele selline asi ei meeldi, näiteks kritiseerisid Keskerakonnas Savisaare leeri kuulunud Olga Ivanova ja Maria Jufereva teravalt Martin Helme sõnavõttu, et Marina Kaljuranna peamine probleem presidendikandidaadina on tema vene rahvus. Savisaare leeri venelased suhtuvad ettevaatlikult isegi Savisaarele ustavasse Jaanus Karilaidu, sest tema sõnumid sarnanevad liigselt EKRE sõnumitele.
Mart Helme toetamine oleks Savisaarele kasulik riigis võimule saamisel, aga katse suruda Keskerakonna venelastele peale Helme poolt hääletamist ähvardab Savisaart uue sisetüliga. Niikuinii ei oma ta Kadri Simsoni toetajate häälte üle mõju, kui ta Simsoniga kokkulepet ei saavuta.
Keskerakonna kandidaadid oleksid Simsoni leerist
Keskerakonnast mõne teise kandidaadi otsimine on keeruline, sest kõik vähegi sobivad kandidaadid on Simsoni leerist, Simsoni ja tema toetajate vastu on Savisaar aga pool aastat vihast sõda pidanud. Peale Savisaare on nimelt seni välja käidud Enn Eesmaa ja Aadu Musta nimed. Savisaare leeris lihtsalt pole peaaegu ühtegi presidendiks sobivat inimest.
Alati võib ju otsida mõne Savisaarele ustava, aga avalikusele peaaegu tundmatu mehe metsast, aga tõenäoliselt oleks talle vaja Simsoni leeri toetust. Mida tundmatum on kandidaat, seda tõenäolisem on, et isegi erakonnasisese toetuse saamine nõuaks kokkulepet Simsoniga. Ainus isik Savisaare leerist, kelles kokku leppimine oleks kerge, oleks arvatavasti tema ise.
Kolmandate kandidaatidega on igaühega mingi jama
Kõigi ülejäänud Keskerakonna-väliste kandidaatide toetamisega on see häda, et nende toetamine näitaks pigem Keskerakonna nõrkust, mitte tugevust.
Siim Kallas võib ju üritada end Reformierakonnast distantseerida, aga ta jääb avalikkuse jaoks elu lõpuni reformierakondlaseks. Tema toetamine näitaks paratamatult Keskerakonna lühikest pinki ja piiratud poliitilisi valikuid.
Toetades Allar Jõksi toetaks Keskerakond inimest, kes lisaks Reformierakonnale on pidevalt suhtunud kriitiliselt ka Keskerakonda ja kelle suhtumine presidendiametis tõenäoliselt ei muutuks. Jaak Jõerüüt oleks tagavarakandidaat, kellega ei kaasneks tõenäoliselt probleeme, aga kelle toetamine ei annaks samas Keskerakonnale midagi. Sama mure on kõigi teiste võimalike parteiväliste kandidaatidega.
Nii võibki juhtuda, et Savisaar kandideerib, sest pole kedagi teist, keda presidendikandidaadiks panna.
