Miks kuhjab Venemaa Balti riikide piiri taha relvi ja mida ta nendega teha võib?

 (244)
Venemaa lipp
Venemaa lippFoto: AP/Scanpix

Nii nagu Ida-Ukrainas, suudaks Venemaa ka Eesti õhuruumis alla lasta NATO sõjalennukid, ütles Kuku raadio saates „Delfi kiirtund" välispoliitilise kuukirja Diplomaatia peatoimetaja Kaarel Kaas.

Viimases Diplomaatia numbris ilmus sinu artikkel „Venemaa relvajõud Läänemere piirkonnas", kus kirjeldad mitu raketti, helikopterit ja tanki on idanaaber Eesti piiri taha kuhjanud. Enne kui loetelu kallale asume - miks nad seda teevad?
Esiteks - kui vaatame venelaste julgeolekustrateegiat kuni aastani 2020, siis jookseb sealt punase niidina läbi see, et Venemaa peamine julgeolekurisk on USA ja NATO. Teiseks ohuks peetakse seda, et NATO ja USA nihutavad oma sõjalist infrastruktuuri Venemaa piiride äärde. Näiteks mainitakse raketikaitse elementide paigutamist Euroopasse.

Venemaa jaoks on Lääs põhiline julgeolekurisk vaatamata sellele, et viimase 20 aasta jooksul on poetud kasvõi nahast välja, et Venemaad positiivselt hõlvata - on algatatud strateegilisi partnerlusi, tehtud restarte ja hoidutud, nagu katkust, sõjaliste üksuste paigutamisest Venemaa piiride äärde.

Sellest hoolimata harjutab Venemaa igal aastal ühes oma neljast sõjaväeringkonnast konventsionaalse sõja pidamist ehk naaberriikide vallutamist koos tuumalöökide andmisega.

Seotud lood:

Tänaseks on Venemaa siia piirkonda paigutanud 50 transpordi- ja ründehelikopterit, peaaegu 30 hävituslennukit ja uued õhutõrje- ja raketisüsteemid S-400 ja Iskander-M. Lisaks muidugi uued tankid ja soomustransportöörid ning 4 uut sõjalaeva. Kuidas mõjutab see jõudude tasakaalu NATO ja Venemaa vahel Eesti lähinaabruses?
Venelaste sõjaline võimekus meie piirkonnas on võrreldes näiteks 2008. aastaga oluliselt tõusnud. Soovi korral suudaksid nad Läänemere piirkonnas ära pidada kiire ja võiduka sõja, tõkestada NATO liitlaste saabumist õhu kaudu ning rakettidega hävitada suure osa maismaasihtmärkidest alates Soomest kuni Poolani.

Ühelt poolt on venelaste võimekuse tõusmise taga armeereform, mille tulemusena pandi kinni alamehitatud väeosad, vähendati kindralite arvu ja allesjäänutel tõsteti palka. Lisaks liigutakse ainult elukutselistest koosneva profiarmee suunas, mille suurus peaks aastal 2020 olema 499 000 meest. Teine oluline aspekt on moderniseerimine ehk uue relvastuse hankimine.

Selleks tarbeks on neil ka üksjagu raha, sel aastal tervelt 55 miljardit eurot. Muide, Eesti riigi eelarve on sel aastal 8 miljardit eurot. Milline on NATO riikide võimekus Venemaa piiri ääres? Kas ongi nii, et ühel pool piiri on hunnik tanke ja teisel pool vaid seljakotiga varustatud poisikesed?
Jah, jõutasakaal Balti riikides on Venemaa poolel. NATO on sellele vastanud õppustega, koostatud kaitseplaanid ning NATO üksused käivad siin näiteks õhuturbemissioonil. Lisaks on suurendatud võimet paisata Balti riikidesse kriisi tekkides kiiresti olulisel hulgal vägesid.

Kõike seda planeerides tuleb aga tähele panna, et Venelased on Kaliningradi paigutanud õhutõrjesüsteemi S-400, mille rakettide lennukaugus on kuni 400 kilomeetrit. Lisaks tuleb sarnane süsteem ka Peterburi juurde.

See tähendab, et kui jamaks läheb ja NATO soovib Eestisse tuua lennukiga sõdureid või varustust, siis lastakse selline lennuk Eesti õhuruumis kohe alla?
Teoreetiliselt küll. Õhuruum on võimalik „kinni" või „lukku" panna Vene Föderatsiooni piiri ületamata. Selline olukord on ka praegu näiteks Ida-Ukrainas, kus Ukraina pool väidab täiesti usutavalt, et mitmed nende lennukid on alla lastud rakettidega, mis on välja tulistatud juba Venemaa pinnalt.

Teisisõnu tuleb enne õhuruumis operatsioonide läbiviimist suruda maha vastase õhutõrje. Näiteks Liibüas võeti kõigepealt maha Muammar Gaddafi  sisuliselt antiikne õhutõrjesüsteem.

Vene armeereformi hakati tegema pärast Gruusia sõda 2008. aastal. Mis sellise ajastuse taga on?
Armeereform anti ametlikult käiku 2008. aasta sügisel, põhjendades seda Gruusia sõjas ilmnenud probleemidega. Aga eks see oli pigem müügitrikk, et seda kodupubliku seas populariseerida ja plaanid olid juba varem valmis.

Mart Laar kirjeldas oma raamatus „Impeeriumi vastulöök", kuidas Gruusias pommitasid Vene lennukid oma kolleege jalaväes...
Tõsi, „sõbraliku tule" juhtumeid oli venelaste poolel Gruusias mitmeid, mis lõppesid jalaväelaste pommitamise kõrval peamiselt ründelennukite Su-25 allatulistamisega. Side juhtimine lonkas, väga palju oli tõrkeid jalaväe lahingumasinate ja soomustransportööridega. Selle põhjuseks oli vana tehnika, mis toona Lõuna sõjaväeringkonnal kasutada oli. Lisaks võeti palju tehnikat mobilisatsiooni- või reservladudest ehk seda polnud aastaid käivitatud ja kasutatud. Kokkuvõttes - Vene poole tegevuse juhtimine Gruusias polnud just kiita.