„Samal ajal teisi inimesi ja rahvaid vihatakse sellepärast, mida nad on teinud — teatud tegude pärast teatud ajal. Ja kuna viha allikad on erinevad, on erinev ka selle tunde kestus ning tagajärg,” kirjutab Goble Eesti Päevalehe arvamusküljel.

See elutõde aitab Goble’i sõnul mõista neid küsitlustulemusi, mis sellel kuul avaldati ning mis näitavad, et eestlased peavad ameeriklasi ja venelasi pea võrdselt ebameeldivaks ja — enamgi veel — need rahvad on neile kõigist teistest kõige vastumeelsemad.

„Eestlaste vaenulikkus venelaste vastu polnud kellelegi üllatus,” jätkab ta. „Aastatuhande vältel on eestlaste ja venelaste suhted — kui seda diplomaatiliselt väljendada — olnud võimalikud, ent mitte probleemitud. Eesti ajaloos on venelaste vallutusretked ja okupatsioonid olnud liiga sagedased. Ja isegi nüüd, mil Eesti on iseseisev, kritiseerib Venemaa Eestit nii järjekindlalt ja tüütult, et Eesti valitsus on sunnitud alustama vastupropagandat.”

Kuid eestlaste vaenulikkus Ameerika ja ameeriklaste suhtes on midagi muud, nendib Goble. „Pea kogu eelmise sajandi suhtusid eestlased Ameerikasse kui väärtuste ja toetuse andjasse. Paljud eestlased — kui nad põgenesid Vene ja Nõukogude okupatsiooni eest — läksid USA-sse. Nüüd, mil Eesti on taas vaba, on paljud noored eestlased läinud õppima Ameerika juhtivatesse ülikoolidesse. Ning eestlased on olnud väga teadlikud ja ka tänulikud selle eest, et Ameerika toetas Eesti iseseisvumist ning vastuvõtmist NATO-sse ja EL-i.”

Eestlaste hoiakute muutumine sarnaneb Goble’i sõnul olukorraga, kus inimesed on olnud pikka aega kellelegi tänulikud, ent mingi šoki ajel on pidanud oma suhtumist muutma. Teisalt näib, et eestlased on ameeriklastele suunatud tänutundest veidi väsinud.

Eestlasi on Goble’i arvates kindlasti solvanud ka Ameerika unilaterism terrorismivastases sõjas — USA on viidanud, et määrab päevakorra pigem ise, kui et diskuteerib oma liitlastega. „See mõjub kahtlemata ärritavalt. Igale riigile meeldib, kui temaga nõu peetakse. Riigid, kes leiavad, et nende arvamusega piisavalt ei arvestatud, tunnevad nüüd ilmselt veidi kahjurõõmu, et Ameerika sõda terrorismi vastu ei kulge nii libedalt, kui ameeriklased algul lootsid.”

„Tõsiasi, et USA-l on jõudu oma poliitikat üksi ellu viia, pole üksnes ärritav, vaid lausa vihastav,” jätkab ta. „Eestlased ja ka teised eurooplased on ilmselt solvunud, et elavad maailmas, kus ajalooliste sündmuste tagajärjel maksab nende arvamus vähem, kui nad ise sooviksid.”

Lõpetuseks peab Goble tähtsaks, et eestlased, kes tunnevad praegu Ameerika suhtes viha, mõistaksid — ükskõik kui suurt viha nad USA poliitika vastu ka ei tunne, pole nad vihased Ameerika olemuse peale.