Mihkelson: Venemaa kasutab ÜROd enda huvides

ÜRO peaassamblee poolt heakskiidu saanud rassismi ja ksenofoobia vastast resolutsiooni kasutab Vene meedia Baltikumi ja Ukraina vastu teostatavas propagandasõjas.

Riigikogu väliskomisjoni liikme Marko Mihkelsoni sõnul ei maksa resolutsiooni üle tähtsustada, sest selle autoreid vaadates on koheselt aru saada, mida nad taotlevad. „Kui räägitakse monumentide teisaldamisest, siis ei pea just olema raketiteadlane, saamaks aru, millega tegu on,“ selgitas ta Delfile.

„Venemaa propagandamasin saab sellele tulevikus viidata, öeldes, et tegemist on Balti riikide ja Ukraina vastu suunatud dokumendiga, samas ei ole resolutsioonis ühtegi riiki nimeliselt välja toodud,“ ei näe Mihkelson resolutsioonil muud mõtet.

Juba praegu kasutab Vene meedia resolutsiooni vastuvõtmist oma huvides, märkides, et dokument on suunatud Eesti, Läti ja Ukraina valitsuste natsismimeelse tegevuse vastu.

Mihkelsoni kinnitusel oli Euroopa Liidu positsioon resolutsiooni vastuvõtmisel üheselt välja toodud. „Minu isiklik hinnang on, et EL oleks võinud hääletusel USAga ühineda ja resolutsiooni vastu olla,“ nentis Mihkelson, lisades, et EL on rõhutanud, et ksenofoobiat ja rassismi esineb eelkõige nendes riikides, kes selle resolutsiooni esitasid.

„Sarnaseid resolutsioone on Venemaa alates 2004. aastast igal aastal Peaassamblee ette toonud,“ sõnas Marko Mihkelson, selgitades, et tegu on soovitusliku iseloomuga dokumendiga, mis ei ole juriidiliselt siduv.

Ka välisministeeriumi pressiesindaja Kersti Luha sõnul ei olnud tegu riigispetsiifilise resolutsiooniga. Luha sõnul ei saanud Eesti ja Euroopa Liit resolutsiooni vastu hääletada, kuna nad mõistavad üheselt hukka rassismi, rassilise diskrimineerimise ja võõraviha.

Resolutsiooniprojekti “Rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia kaasaegsete vormide ja nendega seotud vaenu õhutamist soodustavate tegevuste lubamatusest” poolt hääletas 122 komitee liiget, erapooletuid oli 54 ning vastu olid Ameerika Ühendriigid.

Resolutsiooni algatas Venemaa ning selle kaasesitajad olid Benin, Kuuba, Kõrgõzstan, Sudaan, Tadžikistan, Usbekistan, Venetsueela, Zimbabwe, Valgevene, Etioopia, LAV, Kasahstan, Nikaraagua, Cote d’Ivoire, Nigeeria, Cap Verde, Turkmenistan, Iraak, Namiibia, Birma, Dominikaani Vabariik, Angola.